Rikkis liftid, kuusekujulised maiustused ja tühistatud lennud

29. juuni varahommikul kogunes Eestit esindav meeskond Tallinna Lennart Meri lennujaamas, et sõita Euroopa Geograafiaolümpiaadile (EGEO). Seitsmeliikmelisest tiimist koos kahe juhendajaga Tartu Ülikoolist olid viis liiget meie armsad reaalikad. Õhus oli tunda pinget: kas naaseme nelja päeva pärast medalitega?

Pärast kahte lennukit ja äikesetormi Helsingis jõuti kohale Vilniusesse, kus võtsid võistkonna palavalt vastu nii südasuvine ilm kui ka kohalikest gümnasistidest koosnev tiim. Neljatärnihotelli, Vilnius Park Plazasse jõudes avastati mitu asja – esiteks, eestlased olid esimene tiim, kes kohale jõudis; teiseks, algselt vaid Baltimaid hõlmav olümpiaad, mis oli seejärel kasvanud üleeuroopaliseks, koosnes meeskondadest kuueteistkümnest riigist, ulatudes Šveitsist Kasahstani ja Eestist Küproseni; ja kolmandaks: kuueteistkorruselise hotelli kolmest liftist töötas hädavaevu vaid üks. Tänu viimasele tõsiasjale said eestlased koos teistegi võistlejatega ohtralt treppe kasutada, mõned üksikud õnneseened said endale toad kuuendal korrusel, teised pidid leppima kahekohaliste korrustega. Eestlastele jagati kätte arvukalt nänni, sealhulgas olümpiaaditeemalised rohelised T-särgid, mida meie tiim pidi kandma riiki esindatavate pluuside asemel (ülejäänud võistkondadel olid need olemas, suured lipud peal). Samal õhtul kõlas olümpiaadi avapauk, kus muuhulgas jagati kõikidele meeskondadele šakotist ehk Leedu rahvusmaiust – vardas küpsetatud „kuusepuukooki”.

Järgnevad päevad aga nii pingevabad polnud – kolmekümnes juuni koosnes kirjalikust testist ning orienteerumisvõistlusest, esimesel juulil kulutati ligi seitse ja pool tundi maastikuvõistluse erinevatele etappidele ning viimasel võistluspäeval, teisel juulil, läbiti närvesööv multimeediatest. Vahepeale suudeti aga mahutada kultuuriõhtu teise võistluspäeva lõpupoole, kus avanes võimalus tutvustada enda kodukoha rahvarõivaid ja rahvustoite ning suveniire, mida iga uudishimulik võtta sai – tühjade kätega ei lahkunud sellelt ürituselt keegi! Pärast viimase võistluspäeva meediatesti mindi ekskursioonile Kernavėsse ja Leedu popimasse turismikohta – Trakaisse, kus asub legendaarne punakates värvides saarelinnus. Käigu muutis omamoodi väljakutseks ilm ehk kohati 34 °C-ni küündiv õhutemperatuur koos halastamatult lõõskava päikesega. Olümpiaadi viimasel päeval olid nii lootused kui ka termomeetrinäidikud kõrged – pärast hotellist lahkumist suunduti mööda palavaid Vilniuse tänavaid uhkesse „kaupmeeste klubimajja”, kus ametlikult lõppes olümpiaad ning jagati auhinnad. Eestlased said kokku lausa neli medalit – kaks pronksi, ühe hõbeda ning ühe kulla!

Kui pärast kaasvõistlejatega hüvastijätmist lennujaama poole suunduti, et kahe lennuga (läbi Helsingi) Tallinna saada, saadeti meie meeskonnale saatuslik kiri. Ehmatusega lugesime, et meie lend Helsingisse on tühistatud! Kiiresti grupp jagunes – mõned alustasid otsemaid pikka öist bussisõitu Riiga, teised proovisid aga lennukitega koju jõuda. Eestisse lendamiseks mindi tagasi hotelli, kust ennist samal päeval oldi lahkutud, kuid enne uinumist maitsti Vilniuse vanalinnas veel Leedu rahvusroogasid – külma peedisuppi ja tsepeliinisid ehk lihatäidisega kartuliklimpe ning tagasi ööbimiskohta jõudes prooviti magada enne ülesärkamist kell kolm öösel, mil pidi lennukitele minema. Kuid seekord lennukitele, mida enam polnud kaks, vaid lausa kolm! Selleks, et vaprad seiklejad koju jõuaksid, pidid nad lendama Riiga, kust kiirustati Helsingi lennule, millelt joosti lõpuks Tallinna suunduvale lennukile. Surmväsinud rändurid koos nelja medaliga jõudsid Tallinna plaanitust kaksteist tundi hiljem – veidi enne neljanda juuli keskpäeva, kust mõned omakorda laulupeo proovi tormasid. Seikluslik rahvusvahelise olümpiaadi kogemus jääb Eesti esindajatele aga igaveseks meelde.

Helin Luberg 145.b