Reaalikad vs. Itaalia ehk seiklused Itaalia põhjaosas

Saskia Greta Tiivas 142.a

Eliise Greteli Lusmägi 142.b

Nädal enne sõbrapäeva avanes tänu Erasmus+ programmile Tallinna Reaalkooli gümnasistide hulgast kolmeteistkümnel võimalus võtta ette reis Itaaliasse, et külastada sõpruskooli Lorenzo Frederici lütseumi ja näha sealset koolielu. Meie otsustasime oma uusi kogemusi ja üllatusi Reaali Poisi lugejatega jagada.

Reisi algus

Laupäeval, 7. veebruaril kogunesime kell 4 öösel Tallinna Lennujaamas. Ärkvel püsimine oli paljude jaoks paras katsumus, kuid elevus ja ärevus eesootava reisi suhtes aitasid väsimusest võitu saada. Lendasime Tallinnast Frankfurti ning sealt edasi Milanosse Malpensa lennujaama. Seal ootasid meid võõrustavad õpilased ja koos sõitsime bussiga Trescoresse, külla, kus asusid meie kool ja elamine järgmiseks nädalaks. Meie elasime ühe pere juures koos kolme 141. lennu õpilasega, teised aga jagunesid üksinda eri kodudesse.

Esimesed muljed

Nädalavahetus oli oma uute peredega aja veetmiseks ja nende tundma õppimiseks. Lisaks Cesarele, meid võõrustavale õpilasele, ja tema vanematele olid peres ka vanem ja noorem vend, meist paar aastat noorem õde ning koer ja kolm kassi. Istusime siis üheteistkümnekesi söögilaua taha ja koos pastat süües kestis meie esimene vestlus lausa kaks tundi. Meie rääkisime neile Eestist ja nemad meile Itaaliast. Saime teada, et koolipäevad kestavad Itaalias viis tundi, kella kaheksast hommikul kella üheni päeval. Vahetunde on neil üks, mis kestab 15 minutit, ning sellisest asjast nagu söögivahetund meie võõrustajad kuulnud ei olnud.

Hommikul läksime Trescore küla uudistama. Sihtkohaks oli väike pagariäri nimega Pasticceria Brev i ehk Brevi pagariäri, nagu meile õpetati. Lisaks küpsistele ja kohvile leidus seal ligi 20 erinevat väikest küpsetist, mille hulgast valisime need, mida meie pereema arvates lihtsalt pidime proovima. Peale degusteerimist jõudsime kollektiivselt otsusele, et meie lemmikuks oli vaniljekreemiga täidetud toruke ja seda kohta tuleb kindlasti uuesti külastada.

Pühapäeva õhtul võtsime ette reisi Loveresse, Iseo järve ääres asuvasse külasse. Sõit kestis ligi tund aega ning selle jooksul ei suutnud meist keegi vaadata mujale kui aknast paistvate mägede poole. Vaade oli meie jaoks uskumatu, kuid meie pere arvates väga tavaline. Veetsime küla uudistades terve õhtu. Proovisime ära ka kohaliku gelato, mis viis otse loomulikult keele alla ja mille taolist itaallaste sõnul Eestis ei leidu.

Esimene koolipäev!

Esmaspäeval ärkasime enne seitset, sest aeg oli meie esimeseks koolipäevaks Lorenzo Frederici lütseumis. Kool asus umbes viieminutilise autosõidu kaugusel ning sinna jõudes juhatati meid aulasse. Kuigi ühes majas asuva kahe kooli peale õpib kokku seal umbes 2000 inimest, mahub nende ühisesse aulasse ligi 200. Seal rääkis projekti koordinaator meile nädala plaanist ning siis suundusime eraldi hoones toimuvasse kehalisse kasvatusse. Seal jagati meid gruppidesse ning veetsime järgmised kaks tundi itaallastega võrkpalli mängides. Siis läksime tagasi koolimajja, sest aeg oli labori klassis toimuvaks bioloogia tunniks. Meid jagati taas gruppidesse, milles tegelesime DNA eraldamisega. Meie grupile sattus erinevate köögiviljade hulgast kätte sibul! Lihtsalt öeldes oleks meie katse saanud kindlasti paremini minna, aga saime grupitöö tegemise ajal palju uut Itaalia ja selle koolisüsteemi kohta teada. Kuigi Eesti ja Itaalia haridussüsteemid on väga erinevad, esineb nende vahel siiski sarnasusi. Näiteks toimub sarnaselt Reaalkooli põhikoolile Frederici lütseumis hindamine kümnepallisüsteemis. Päev lõppes füüsika praktilise tunniga, kus tekitasime erinevatel viisidel elektrit ja suutsime ka õpetaja oma küsimustega segadusse ajada.

Õhtu veetsime oma perega köögis kokates. Cesare ema ja õde õpetasid meile, kuidas õiget lasanjet ja tiramisud teha. See aitas meil veelgi rohkem itaalia kööki ja oma peret tundma õppida.

Bergamo Alta

Teisipäev algas pool seitse väljuvale bussile minekuga, sest aeg oli külastada Bergamo Altat. Bergamo Alta on Bergamo ülalinn, mida ümbritsevad võimsad Veneetsia kaitsemüürid. Munakiviteedest ja treppidest üles ronimine oli küll paras katsumus, kuid kindlasti seda väärt. Iga nurga tagant paistis silma mõni iidne ehitis või silmatorkav maja, rääkimata ülevalt paistvatest vaadetest. Niisiis veetsime päeva Bergamos ringi vaadates ja erinevaid kirikuid külastades. Hiljem viisid itaallased meid pitsakohvikusse, kus saime kõik valida laia valiku pitsade hulgast, millest lõigati meie üllatuseks paras ruudukujuline tükk.

Pärast lõunasööki käisime illusioonide muuseumis, kus oli mitu väga põnevat tuba ning seejärel saime natuke vaba aega, et iseseisvalt Bergamot avastada, poodelda ja midagi maitsvat hamba alla pista. Õhtul viis pereema meid kohalikku baari, kus mõned itaallased meid juba ootasid. Seal saime istuda, rääkida, itaallastele 5MIINUST tutvustada ja lauajalgpalli mängida.

Seiklused koolis

Kolmapäev oli taas koolipäev. Alustasime hommikut inglise keele tunnis niinimetatud learning journal ’i koostamisega, kus pidime leidma kõikvõimalikke sarnasusi ja erinevusi Itaalia ja Eesti vahel, alates koolisüsteemist kuni kultuuri ja inimeste harjumusteni. Sellele järgnes matemaatika, kus kõigepealt mängisime Blooketit kahes meeskonnas (eestlased vs itaallased), kus pidime aja peale vastama PISA testi stiilis küsimustele. Muidugi osutusime meie võitjateks. Siis tegime ka gruppides võrdluse Eesti ja Itaalia PISA testide tulemustest. Peale pausi oli IT-tund, aga kui väga ausalt öelda, ei teinud me seal suurt midagi, peamiselt mängisime kaarte.

Pärast kooli valmistusime õhtusöögiks, kuna pere oli palunud meil tutvustada neile ka eesti toitu. Siis viis meie vahetusema meid kohalikku ostukeskusesse, mis on väidetavalt üks suurimaid Euroopas. Seal veetsime paar tundi ja naasime koju. Tegime perele kartulisalatit, keedukartuleid hakklihakastmega ja kirjut kiisut – itaallastel on olemas kirju koera sarnane toit ehk salame di cioccolato, seega mõtlesime tutvustada rohkem reaalkoolipärast maiustust. Üllatavalt maitses meie toit neile väga, eriti kartulisalat, mis sai minutitega otsa. Ema isegi palus meilt retsepti – hurraa, kartulisalat! Õhtul läksime osa kambaga ühe itaallase koju ja tegime seal ühise koosviibimise.

Neljapäev ehk MILANO!

Neljapäeval oli eriti varajane ärkamine, kuna pidime jõudma rongile Milanosse. Reis sinna kestis kokku umbes poolteist tundi. Kohale jõudes läksime otse Duomosse, kus tegime umbes tunniajase tuuri. Seejärel oli meil natuke vaba aega, mida kasutasime linna avastamiseks ja söömiseks. Käisime pärast ka Duomo muuseumis, kus leidus juba ehitamise ajast erinevaid artefakte. Külastasime grupiga Castello Sforzescot ja nägime olümpiamängude küla. Jalutasime veel ringi ja oligi käes aeg tagasi koju minna. Õhtul viis ema meid jälle samasse kohalikku baari, seekord oli aga terve kamp seal koos.

Hüvastijätt (aga tegelikult mitte)

Reede oli meie viimane täispikk päev, kus lõpetasime oma learning journal’id ja õppisime inglise keeles bioloogiat. Pärast kooli saime ka nädala jooksul pitsast ja pastast kogutud kaloreid natuke põletada: matkasime oma perega koos maja kõrval olevast mäest üles. Teekond tippu kestis peaaegu tund aega ja ronisime umbes 350m kõrgemale, aga vaade ülevalt võttis vist kõige rohkem hingetuks. Preemiaks viis ema meid ka linna parimat gelato’t sööma.

Käisime korra kodust läbi, panime end valmis ja seadsime sammud kohaliku spordiareeni poole korvpallivõistlust vaatama. Meie võõrustaja Cesare, tema vanem vend Ludo ja Cesare klassivend Francesco, kes osales ka vahetusprogrammis, mängivad kõik ühes meeskonnas, mille treeneriks on ühtlasi meie vahetusisa. Nautisime pikka aga pingelist mängu ja pärast seda läksime meeskonnaga koos võitu tähistama pubisse. Kuigi me ei saanud viimast õhtut terve grupiga koos veeta, oli see ikka väga lõbus. Jõudsime koju, jätsime viimast korda hüvasti ülejäänud perega ja hakkasime pakkima. Meeleolu oli küll kurb, kuid lohutasime ennast mõttega, et näeme oma uusi sõpru juba õige pea, kui nad meile märtsis Eestisse külla tulevad.

Kojusõit ehk laupäeva omanäolised kogemused

Kohe varahommikul pidime jõudma bussi peale, mis meid lennujaama viis. Kuna itaallaste jaoks oli ikka koolipäev, tulid ainult mõned meid ära saatma. Cesare ja ta ema ostsid meile lennukisse kaasa erinevaid itaalia maiustusi ja pisar silmis pidime ka neile head aega ütlema ja bussile astuma.

Lennujaama jõudes saime halvad uudised: meie esimene lend ehk Milano–Frankfurt hilines mitu tundi, mistõttu ei jõudnud me ka teisele lennule Tallinnasse. Ega midagi üle ei jäänudki kui istuda Milano lennujaamas, süüa hommikusööki ja oodata infot lendude kohta. Paar tundi hiljem saime lõpuks pardale minna ja lennata Frankfurti poole. Kompensatsiooniks saime tervelt €15 kulutada valitud Frankfurti lennujaama restoranides, mis muidugi eriti kasulikuks ei osutunud, kuna igas restoranis leiduvate toitude hulgast enamik olid kallimad. Seal viibisime umbes neli tundi, siis lendasime Zürichi lennujaama. Päev, mis algas välja sõitmisega kell 6 hommikul lõppes alles kell 1 öösel, kui maandusime viimaks Tallinnas.

Lõppude lõpuks oli kõik seda väärt! Ka hilinenud lendudest ja väsimusest hoolimata suutsime ühe põneva ja meeldejääva kogemuse osaks saada.