Rahvale tsirkust ja vaimuleiba

Mul oli sama mure mis alati, oleks tahtnud ikka rohkem-rohkem jõuda. Nendes filmides, mida aga nägin üldiselt pettuma ei pidanud. Ei saa just öelda, et iga film sel pimedal ajal soojust südamesse tõi ja hellalt embas, aga oli peaaegu ei olnudki neid, mis jätsid külmaks. Järgnevalt on teil võimalik tutvuda viie eri maitseprooviga PÖFF-i rikkalikust pidulauast. Kes aga PÖFF-ile ei jõudnud, neil soovitan kindlasti külastada Kumu dokumentaali, kus iga kolmapäev näidatakse ühte väärt dokfilmi laiast maailmast.

„Sindbad” / Zoltán Huszárik / Ungari

Paul Nurk 137A

PÖFF-i ajal on väljas külm, märg ja pime,  „Sindbadis“ valitses selline meeleolu peategelase Sindbadi sees, kes rändas läbi aja ja armukeste sülede, ilma et miski oleks murdnud tema sees pesitsevat spliini. Nimitegelase sisemaailmale vastandusid Ungari maalilised loodusvaated ja mahedad linnatänavapildid. Filmi kirjelduses tõotati, et tegu on kõige ilusama Ungari filmiga, kuigi nii ülistava väitega ei julge ma nõustuda, siis pean tunnistama, et filmil oli omapärane ja julge pildikeel ning montaaž (seda eriti oma aja kohta). Filmi keskmes oli enam ühe meeleolu vaatajani viimine läbi üksteisega kokku sulavate, teineteist läbilõikavate piltidega kui ühtse narratiivi jutustamine, sarnanedes abstrakse tunde edasiandmisele keskenduva esitusviisiga Maisie Cousins fotonäitusele „Rämps, dipikaste, muru, pojeng, tagumik“ Fotografiskas. Ilmselt kirjeldab Sindbadi ja veel nii mõnegi sarnase eluküti keskset maailmamõtestamist küllaltki täpselt nimitegelase tsitaat „Life is a chain of beautiful lies“.

Olen rõõmus, et käisin, see film oli kogemus, kuigi ta mulle vaatamise ajal liiga palju ei meeldinud. Huvitaval kombel aga on film end aja möödudes aina enam avanud. Nii selle kui oma tasase, ent sügava, kaunilt siira ja otsekohese melanhoolia poolest sarnases see Richard Brautigani teosega „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“ (soovitan, leidsin selle 4. korruse koridori raamaturiiulist, usun, et see on endiselt seal).

„Päris Rannap“ / Aleksander Ots, Kaidi Klein / Eesti

Mirjam Koppel 139C

Kes meist poleks kuulnud heliloojast ja interpreedist Rein Rannapist. Ühest küljest teame teda eesti rokkansamblist RUJA, aga ka lastelaulude ning klassikalise muusika loojana. Filmi „Päris Rannap“ jaoks tegid režissöörid Aleksander Ots ja Kaidi Klein ära suure töö. Nad võtsid ette nii värvika inimese, nagu seda on Rein Rannap, ja panid tema elust vaid pooleteisttunnise filmi kokku, et näidata kes on päris Rannap.

Film oli aus ja otsekohene ning sukeldus armastatud helilooja elu lavatagusesse. Maestro lapsepõlvest räägiti lugedes ette päevikut, mis jutustas Rannapist ema silme läbi ja tõi välja suuresti ema kriitikat poja tegevuse vastu aga ka lõbusaid seiku varajasest nooruspõlvest. Tema hilisemast elust meenutasid lugusid isa, elukaaslane, pojad ja lähedasemad muusikud, kes on Reinuga koos töötanud.

Ta on oma heliloominguga väga palju eesti muusikat mõjutanud, olles väga laiahaardeline. Temast on killuke peaaegu igas muusikažanris. Ta on oma loominguga julge ja ainulaadne, lausa geniaalne ja Reinu ema pani oma päevikus poja enda stiili nimetuseks „padurannap“. Filmi lõputiitrite vahel avaldas Rannap ise, olles maksimalist, et oleks filmi puhul ise palju asju teisiti teinud.

Film oli humoorikas, kuid jättis samas sügava mulje ja soovitan soojalt seda vaatama minna. Kes PÖFF-i raames seda vaatama ei jõudnud, siis alates 26. novembrist on film ka kinodes üle Eesti.

„Franki kustutades“ / Gábor Fabricius / Ungari

Hans Robert Kannukene 139A

Ungari režissööri Gábor Fabriciuse „Franki kustutades“ on võimas draama, mille keskmes on punkbändi laulja, kelle poliitilisus jäi nõukogude režiimile ette. Tund ja 43 minutit kestev film näitab läbi Franki silmade 1983. aasta Ungari karmi süsteemi, kus ta saadeti hullumajja ning tehti kõike muud võimalikku, et teda vaigistada. Filmi pikad ja mustvalged kaadrid omavad endas tolle ajastu vastupanu, isoleeritust, viha ja ka lootust paremaks tulevikuks. Kõigele aitab kaasa suurepärane helidisain, kus läbilõikav kitarr ja kõle vaikus annavad edasi Franki segadust ning ärevust. Muidugi oli kõige tähtsam roll filmis tema näitlejal Benjamin Fuchsil, kes suutis kõik emotsioonid esile tõsta tähtsatel hetkedel ja hoida neid vajadusel tagasi. Suurem osa filmist möödus vaikuses, sest suhtlus toimus tegelaste vahel rohkem pilkudega kui sõnadega, aga kohati mindi sellega ka liiale. Siiski üldist elamust see ei rikkunud ning film oli vägagi nauditav.

“18 kHz” / Farkhat Sharipov / Kasahstan

Mölder 139A

Režissööri Farkhat Sharipovi filmi „18 kHz“ pealkiri vihjab helisagedusele, mida lapsed kuulevad, aga täiskasvanud ei kuule, ehk millegile, mida noorukid ja täiskasvanud kogevad erinevalt. Isiklikust kogemusest? Pealkiri peab paika.

Film räägib 90ndate Kasahstani narkobuumist ja selle keskmesse sattunud teismelisest. Film kannab tundeid imeliselt vaatajatele edasi stiilsete visuaalide ja heliga. Peategelane ei pea meile rääkima, mida ta tunneb. Film mitte ainult pohmelli, vaid hoopis tervet narkojoobe kogemust masendavana. Film tegeleb ka leinaga, millest peategelane ei saa ega oska kellelegi rääkida.

„18 kHz“ keskendub ka vanemate läbikukkumisele oma laste aitamisel. Peategelase vanemad keskenduvad tema halvale tujule, aga ei näe selle põhjuseid. Samamoodi ei suuda teda päästa koolisüsteem, mis kas halvendab olukorda või ei tee midagi. Samas ei süüdista film olukorras ühtegi konkreetset asja või inimest.

Minu seansil oli kohal ka filmirežissöör, kellelt sai küsimusi küsida. Ta mainis, et filmi alguses oli neil raske leida 90ndatel populaarsed olnud kõrge tallaga tosse, aga filmimise lõpuks olid nad jälle moes. Aeg on lapik ring.

Mulle film meeldis ja filmi lõpuks vastamata küsimused lisasid ainult mõttematerjali. „18 kHz“ on soovitatav kõigile, kes tahavad kogeda pea universaalse teismeea kogemuse ekstreemsust.

„Vabadus“  / Clara Roquet

Aurelia Tetsmann 140C

Pealtnäha lihtsa noortefilmina tunduv „Vabadus“ suudab pakkuda vaatajatele palju rohkemat, kui tavalisi noorte tragöödiad. Tuues paralleele täiskasvanute ja noorte vahel, loob film pettekujutelma ilusast elust, mida saadab kaunis vaade loodusele ning vaikne sambarütm, kuid kas see on ka päriselt nii? Piiludes suletud ukse tagant sisse näeme, et pealtnäha õnnelikul ja hästi toime tuleval perekonnal on ka probleemid, mis tunduvad kõigile normaalsusena. Tuues majja uue tüdruku nimega Libertad, muutub Nora elu igavast palli tagumisest värviliseks ööeluks. Sõpruse käigus saab Nora aru erinevatest sotsiaalsetest kihtidest ning tema ja Libertadi erinevustest kui ka sarnasustest.