Minna-Lisette Kurm 142.c, Elisabet Männisalu 142.c & Herta Rannu 142.c
Võib-olla oled sinagi enda ümber aina enam ringi liikumas märganud feministlikku kirjandusklassikat sirvivaid noormehi, kes samal ajal müstiliselt matcha teed rüüpavad ja kõrvaklappidest indimuusikat kuulavad, ning mõelnud, kuidas nad küll sedasi lugedes järge ei kaota. Siinap ei ole tegemist tavalise ühiskonnaliikmega, vaid sotsiaalmeedias ulatuslikult laineid löönud üliinimesega – performatiivse mehega. Performatiivne mees (ingl k performative male) on persoon, kelle teeseldud käitumismustrite eesmärk on kujutada end naistele võimalikult meeldiva rikka sisemaailmaga feministina. Järgnevalt oleme kokku pannud kaheksasammulise juhise tema ära tundmiseks.
- Tal on aksessuaarina käes feministlik kirjandusteos. Kõige olulisem pole performatiivse mehe jaoks raamatu sisust huvitatud olemine, vaid see, mis sõnumi ta seda kaasas kandes maailmale edasi annab: nimelt on ta mees, kes mõistab naisi ja nende probleeme. Populaarseteks valikuteks on kujunenud Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus“ ja Sylvia Plathi „Klaaskuppel“. Eelnimetatud teosed on piisavalt menukad, et need ära tuntaks ja samas ka piisavalt sügavatähenduslikud.
- Juhtmega kõrvaklapid. Klapid ei pea olema isegi telefoni või MP3-mängijaga ühendatud, aga nendel juhtudel kui on, siis kuulab ta kahtlemata indi- või alternatiivmuusikat naisartistidelt nagu Beabadoobee, Clairo, Lana Del Rey ja Mitski. Hoolimata kaasnevatest kõrvakahjustustest, kannab tõeline performatiivne mees korraga vaid ühte klappi.
- Matcha latte jääga. Matcha latte pole lihtsalt jook, see on elustiil. Performatiivne mees ei hooli niivõrd maitsest, kuivõrd sellest, mida jook tema kohta ütleb. Roheline toon vihjab vaimsele küpsusele ja ökoteadlikkusele (isegi kui tops pärast prügikasti läheb). Matcha latte jääga on signaal: ta liigub ajaga kaasas, jälgib trende ja teeb valikuid, mis sobivad tema Instagrami feed’iga. Ta ei ole nagu need tavalised mehed, kes joovad musta kohvi – ta on parem.
- Kangast õlakott. See on koht, kus iga performatiivne mees oma fantaasia lendu lasta saab. Populaarseimatel kottidel ilutsevad tuntud kunstinäituste, kohvikute või raamatupoodide logod. Sama hästi kui kott, on ka koti sisu läbimõeldud. Enamasti leidub seal mõraga iPad (ta on perfektne täpselt nii nagu ta on ja ei pea end kellegi jaoks muutma), taaskasutatav veepudel, eelmisest nädalast pärit muuseumipilet ja paar tampooni (performatiivne mees ärkab öösel külmas higis mõtte peale, et naised kannatavad menstruatsioonikrampides ja peavad ikka veel tampoonide eest maksma).
- Lohvakad teksapüksid, cropped T-särk, kardigan, mokassiinid. Esmapilgul võib riietus tunduda juhuslik, kuid see on petlik. Tõenäoliselt kulutab performatiivne mees hommikul peegli ees rõivaid kokku sobitades pea rohkem aegagi kui naine, et saavutada riietusega täielikult sundimatu, kuid samas soe õhustik. Kogu rõivastuse kvintessents peitub aga hoopis teksade külge kinnitatud Labubus.
- Ühekordne kaamera või kiirpildikaamera. Digifotod on liiga lihtsad. Filmikaamera näitab, et temas on kannatlikkust. Kaamera on pikendus tema identiteedist: ta jäädvustab autentseid hetki, mis tegelikult lavastatud on. Iga klõps ütleb: „ma näen maailma teisiti.“ Ta väidab, et iga pilt on loomulik ja siiras, kuid tegelikult on kõik poosid, nurgad ja olukorrad läbi mõeldud, et näida võimalikult lahe, kunstiline ja pingevaba.
- Vinüül- või CD-plaat alati kotis käepärast. Tähtis ei ole isegi, et CD või vinüül töökorras oleks. Teda ei häiri ka suure plaadi kaasaskandmise ebapraktilisus. Oluline on vaid mulje, mida annab edasi kindla artisti plaat. Vahest keegi julgeb küsida, milleks ta vinüülplaati kaasas kannab. Sellega astutakse aga performatiivse mehe kavalalt seatud lõksu: ta räägib pikalt ja pealtnäha kirglikult, miks on füüsilised muusika kuulamise vahendid kõvasti paremad nende digitaalsetest vastetest. Tegelikult on see kõik pikk päheõpitud tehisintellekti poolt genereeritud tekst, mille ainuke eesmärk on sind panna uskuma, et ta ei ole nagu „kõik teised“.