Päev läbi tibukollase kaamera
Tutipäev pole ei esimene ega viimane kord, kui verivärsked täiskasvanud üritavad argielust põgeneda lihtsameelsesse ja murevabasse maailma – sinna, kus muru on rohelisem ja päike säravam. See võimalus tunda end taas lapsena, punuda pähe patsid ning sutsata suure veekahuriga klassivennale külma vett krae vahele äratab nii mõneski eredad lapsepõlvemälestused. Mõnele võib tunduda see eskapismina, suva. Salaja ihkame kõik vaadata elu kasvõi päevaks läbi tibukollase kaamera, oodates jäätiseauto äratuntavat sireeni.
Lapsepõlvemälestustele või pigem hetkedele, mida taga igatsen, mõeldes meenus eredaimalt ostukäruga leti vahel ringi sõitmine, mis vanematele väga vastumeelt oli: „Lõpeta, sa oled poes! Käitu korralikult!” See seob minu meelest väga kenasti kaks aspekti, mis täiskasvanuiga meilt võtnud on.
Kõigepealt võetakse lapsepõlves esinev ohjeldamatu uudishimu ja sellest tulenev innukus ning rõõm: see tuhisemine mööda lõputult näivaid riiulite vahesid, kus igas väikeses asjas võis peituda ime, mis suutis väikest südant soojendada. Ajal, kui suurimad mured olid halb ilm, mil väljas mängida ei saanud, või kui ema ei lubanud kaht pakki kommi ära süüa, siis eeldaks, et rõõmustamiseks oleks läinud vaja midagi tohutult suurt. Aga ei, rõõmu leidis igast väiksemastki asjast, olgu see siis naljaka kujuga oks või kui vihmapiisk, mille auto aknal valisid, võidusõidu võitis. See on midagi, mida vanemaks saades pruugime traagiliselt kaotada.
Seejärel kaob ka vabadus. Mitte vabadus selle üleüldises mõttes, vaid vabadus teha asju ja tunda absoluutselt mitte mingisugust piinlikkust, elada end välja, mitte lasta end teistel hinnata. Teismeikka jõudes omistatakse kindlad käitumisreeglid, mingid kokkuleppelised piirid, mille ületamisele vaadatakse viltu. Tutipäeval veepüstoli haaramine on palju loomulikum kui suvalisel päikselisel kolmapäeval ja kõik üritavad seda omal viisil ka väljendada. Üleüldine argielust põgenemine viib inimesi tihti tagasi lapsepõlvemaailma, näiteks pole enam ennekuulmatu, et kellegi paps mängib arvutimänge. Tundub, et vabaduseiha rahuldatakse eneseväljendusega. Eneseväljendus ei piirdu ainult kirjatükkide või luuleridade kirjapanekuga. Kasvõi kõnniteel laheda kivi enda ees toksimine on juba vahend, millega, vähemalt sisemiselt, vastu hakata pealesurutud vaimsetele piiridele.
Vanematega söögilaua taga mõtteid vahetades kerkis üles huvitav perspektiiv. Mida vanemaks inimesed saavad, seda raskem on taluda kellegi teise harjumusi, mille kõrgpunktiks/kulminatsiooniks on kibestunud pensionärid. Olles väike, kasvatab keskkond sinus harjumusi, kuid oma kodu luues on esimest korda ohjad inimese käes, mis laseb ümbrust enda maitse järgi kohandada. Selles kookonis, mille me järgmiste aastakümnetega enda ümber agaralt koome, sisaldub kõik, mis meile turvalisust pakub, kõik mis juba tuttav ning paratamatult kõik, mis elu rutiinseks muudab. Näiteks nagu Goncharovi tegelane Oblomov, kes tänu oma mugavale miljööle, mis on valmistatud magamis-, elu- ning söögitoast ja mitte millestki muust, liigub romaani esimeses pooles mõtete mõlgutamiseks voodist tugitoolile.
Seda teadvustades oleks väike vaheldus teretulnud, mis oleks väljund väikesele lapsele enda sees. Võtta aeg-ajalt puhkus argipäevaelust, selle rangest korrast, millest mõned lausa kardavad kõrvale astuda, ning olla taas keskkonna juhtija. Lõuna-Euroopas saadakse sellise mañana’ga väga edukalt elatud. Lisaks rakendatakse ka põhimõttelist lõunauinakut, mida ma tagasi mõeldes väga igatsen ning nüüd võimaluse korral rõõmsasti kasutan. Tagasi rutiini naastes hakkad küllap hindama rohkem ka asju, mis igapäevaselt enda ümber keskkonnas nii erilised ei tundugi, näiteks pere, sõbrad ja oma enda kodu.
Lõpetus kallitele abiturientidele: loodame, et nautisite seda viimast päeva ning et see ajendab teid edaspidigi tähele panema, kui liigselt rutiini sukeldute.
Ralf Maapalu 142.c