Oota, mis nüüd toimub?
Kui sa oled viimaste kuude jooksul kasvõi korra uudistele pilgu peale heitnud või suhelnud mõne tuttavaga, kes hoiab end kõige aktuaalsega kursis, oled tõenäoliselt sarnaselt minuga šokis sellest, kuidas maailm näib pea peale pööratud olevat. Ei ole õige süüdistada selles üht kindlat sündmust või inimest. Siiski saab maailmakorra järsku suunavahetust ühitada Ameerika Ühendriikide 47. presidendi ametisse astumisega. Teeme kiire pausi ja üritame mõista, mis nii äkitselt juhtunud on ja kuidas see meie elu mõjutab.
Selle aasta 20. jaanuaril alustas Donald J. Trump Washingtonis oma teist ametiaega, kusjuures vannutamistseremoonia oli külma ilma tõttu siseruumidesse kolitud. See märkis teise mittejärjestikuse ametiaja – muide, seda on USA ajaloos vaid kaks korda ette tulnud – saanud Trumpi kohest kõrvalekallet traditsioonist. See näiliselt tähendusetu muudatus oli siiski hea näide trumpismist – poliitilisest liikumisest, mis seostub eelkõige Donald Trumpi „vahvate“ meetoditega (sh arvamus, et president on seadustest üle). Liikumise poolehoidjad ei ole juba 2015. aastast kartnud vastanduda presidendiametiga seotud tavadele, olgu nendeks siis vaevumärgatavad žestid või maailmamuutvad otsused. Nii ähvardab trumpism mitmel moel tänapäevast riigijuhtimise stiili ning USA juhtrolli läänemaailmas. Viimased kaks kuud on rahvusvahelises poliitikas olnud ebameeldivalt pingelised, eriti rahu poole püüdlejate jaoks, aga ka maailma superriigi arenguvõimekuse küsimuses. Kuidas on võimalik, et mujal maailmas õiguste ja vabaduste kaitsja kuvandiga USA on niivõrd kiiresti muutunud ebausaldusväärseks, isolatsionistlikuks ja kohati isegi vaenulikuks liitlaseks?
Juba oma ametiaja esimesel päeval tegi Trump selgeks, milline hakkab tema tüüri all välja nägema sisepoliitika. Esimese asjana vabastas ta (võimalikust) vangistusest 1500 inimest, kes olid 6. jaanuaril 2021 Washingtonis vägivaldselt valimistulemuste vastu mässanud. Lisaks viis ta USA välja kliimamuutust piiravast Pariisi kokkuleppest ning muu hulgas koroonapandeemiaga tegelevast Maailma Terviseorganisatsioonist (WHO). Lisaks pani Trump proovile täidesaatva võimu piirid, allkirjastades mitmeid korraldusi, mis umbkaudu kahe kolmandiku ulatuses kattusid kurikuulsa „Projekt 2025“ plaaniga*. Riiklike ümberkorralduste raames loodi Elon Muski juhitud valitsusefektiivsuse amet (DOGE), mille eesmärgiks on vabastada riiklikust eelarvest viis triljonit dollarit. Muski valitud meetmed on siiski suuresti seadusvastased, näiteks sulgeb ta erinevaid valitsusameteid ning koondab ulatuslikult juhtametnikke.
USA-s valimistega seoses esile kerkinud Ukraina kriis näitas hirmuäratavalt Trumpi kui autoritaarseid režiime toetavat „demokraatlikku“ juhti, keda võiks võrrelda Ungaris võimul oleva Victor Orbáni või Slovakkia juhi Robert Ficoga. Trump lubas kogu kampaania vältel, et presidendiks saades lõpetab ta oma vägevate läbirääkimisoskustega Ukraina sõja vaid 24 tunniga. Selle asemel on kahe kuu jooksul välja pakutud selgelt Vene huvides olev rahuleping, mille Ukraina viivitamatult tagasi lükkas. Trumpi tugevalt Ukraina-vastased seisukohad, väljaütlemised ja ettepanekud ning teiselt poolt jutud agent Krasnovist* on õhutanud teooriat, et Trump võib isikliku rahalise kasu eesmärgil olla Venemaa agent.
Poliitiliselt pöördeline aeg on toonud kaasa ootamatute suhete tekkimise ja soojenemise. Näiteks on Hiina välispoliitiline esindus vastuseks USA kehtestatud tollidele hakanud tugevalt rõhutama Euroopa Liidu ning Hiina vahelise koostöö vajalikkust. Ka Kanada on tähtsatel kohtumistel (nt Ukrainas) mõjunud pigem osana Euroopast. Ookeaniga eraldatud riikide soojenenud sõprussuhted vastanduvad USA püüdlustele liita endaga Kanada ning Gröönimaa. NATO riikides on aina enam hakanud kõlama soovid boikoteerida USA teenuseid ja tooteid – asjaolu, mis veel aasta aega tagasi kõlaks tõenäoliselt täiesti uskumatult, rääkimata külma sõja lõppaastatest.
Teisest küljest ei tulnud USA kardinaalne pööre muu maailma jaoks suure üllatusena. Valdav enamus teistest NATO riikidest pooldasid valimistel Kamala Harrist, kellel oli selge seisukoht, kuidas tagada riigikaitse tugevus. Trump oli varem korduvalt öelnud, et NATO on vananenud ning kritiseerinud Euroopa riike, kes toetuvad liigselt Ameerika rahalisele ja relvalisele jõule. Seetõttu on Trumpi vaenulikul poliitikal olnud Euroopa ühendamise seisukohast suhteliselt positiivne mõju, muuhulgas levib arusaamine, et EL ja NATO ei saa enam ainult USA võimekusele tugineda. Seda on eriti hästi näha olnud Ursula von der Leyeni koostatud 800 miljardi euro suuruse kaitseplaaniga, mille eesmärgiks on tagada eurooplaste julgeolek, suveräänsus ja sõltumatus idapoolsetest (ning ehk ka läänepoolsetest) vaenlastest.
Donald Trump on aktiivselt vastu teise maailmasõja lõpus kujunenud maailmakorrale. Ajal, kus sõjaoht tundub iga päev aina reaalsem, tuleb tugineda sõprussuhetele, mis põhinevad ühiste huvide edendamisel. Vara on veel öelda, kas see mõjub Trumpi enda ja USA vaatenurgast positiivselt, kuid seni on status quo ümber pööratud ulmelise tempoga. Siiski saab vaenuõhutajate kiuste loota kodukandile lähemal olevate suhete püsimisele ja tugevnemisele. Selge on see, et aina kiiremini muutuvas maailmas annab ümbritsevale kaosele uus, tavasid eirav kord mõjukaimas riigis ainult hoogu juurde. See aga ei anna teistele riikidele õigust tegutsematult istuda ja lasta kõige tugevamal eneseteostusvõime kaitsjal laguneda. Nagu oleme Reaalkoolis veedetud aastatega kogenud, algab kõik õppimisest – kui oleme kursis ookeani taga toimuvaga, saame ka ise vältida sama saatust ning jätkata tööd õiguste ja vabaduse kaitsmise nimel.
*„Projekt 2025“ on teatud USA mõttekodade plaan muuta valitsust oluliselt konservatiivsemaks. See keskendub presidendi võimu suurendamisele (näiteks selleks, et lihtsustada ametnike vallandamist), uute juhtide määramisele (nt FBI-s ja justiitsministeeriumis) ning poliitika muutmisele, mh haridus- (nt kriitilise rassiteooria piiramine koolides) ja sotsiaalvaldkonnas (nt abordipiirangute karmistamine).
*Agent Krasnov viitab endise nõukogude luure ohvitseri Alnur Mussajevi väitele, et 1987. aastal Moskva reisi raames värbas KGB Trumpi pseudonüümiga Krasnov, mistõttu võib ta olla seotud Vene luurega USA-s ning seetõttu ka Vene propaganda jutupunktide edastamisega.
Gustav Tamkivi 140.a