NIYLS ja viis musketäri Prantsusmaal
Pärle Kupits 143.b
Liisi Vidder 143.c
Sellel aastal toimus taaskord NIYLS projekt Prantsusmaal Le Havres, millest võtsid osa neli 10. klassi õpilast ja vene keele õpetaja Natalja Siniorg. NIYLS projekt ehk Normandia Rahvusvaheline Noorte Juhtide Tippkohtumine on Saint Joseph’s Institutioni algatatud iga-aastane ülemaailmne noorte kokkusaamine, mis sai alguse 2014. aastal. Projekti eesmärgiks on arutada globaalsete probleemide üle ja leida neile lahendusi, tutvuda erinevate rahvustega ja leida ühist teiste kultuuridega. Väga oluline on uute tutvuste loomine.
Nädala jooksul toimusid mitmed töötoad, kus muuseas otsiti õpilaste vaatenurgast lahendust võrdse ühiskonna loomiseks ning Guinea lahe piraatluse lõpetamiseks, et päästa kohalik mereelustik. Kõigil delegatsioonidel oli võimalus tervele koolile ja üksteisele tutvustada oma riigi kultuuri, sealhulgas toitu, riideid ja traditsioone. Eesti toitudest kõige populaarsemaks osutus must leib võiga. Rahvale ei läinud kohe üldse peale verivorst. Projekti jaoks oli loodud ühistants, mida kõik delegatsioonid õppisid ja esitasid. Meie rebaste nädalast pärit lõbusad tantsuliigutused tõid meile parimate tantsijate auhinna. Viimasel õhtul toimus lõputseremoonia, kus tehti projektinädala kokkuvõte ja autasustati silmapaistvamaid delegatsioone.
Vabal ajal käisime mereäärsel promenaadil jalutuskäikudel. Avastasime linna ja nägime Le Havre’i tuntumaid kohti ja turismiatraktsioone nagu näiteks merekonteineritest ehitatud suurt värvilist kaart otse sadama kõrval. Aardejahi raames otsisime linna pealt kollaseid mehikesi, Gouzousid, keda on kujutatud tänavakunstis üle kogu linna. Külastasime vahetusperedega kõrvalküla nimega Honfleur, kus tegime väikese jalutuskäigu keskaegsete vahvärk-stiilis majade vahel. Kogu projekti grupiga käisime kõrvalkülas Étretat kuulsaid mereäärseid kaljusid vaatamas. Ilm oli kena, vaated olid maalilised, kuid kõige kaunimad olid meie kunstilised perefotod õpetaja Nataljaga. Prantsusmaale kohaselt saime nii mitmelgi päeval nautida imemaitsvaid suuri kohevaid croissant’e ja pain au chocolat’e. Õhtuti toimusid noorte kokkusaamised ja nauditi üksteise seltskonda. Kõige populaarsemaks ajaveetmise kohaks osutusid kaks ostukeskust COTY ja Docks. Plaan oli ka veeta üks õhtu sadamas päikeseloojangut vaadates, kuid niiske, tuulise ja vihmase ilmaga jäi see kahjuks tegemata. Ühed menukaimad tegevused olid lasergame ja bowling, mille planeerimine oli tõesti keeruline, arvestades arvukat seltskonda, kuid see oli kõigile kindlasti meeldejääv kogemus.
Enda vahetuspere õpilasega koolis kaasas käies märkasime paari erinevust sealse kooli ja meie Reaalkooli vahel. Suurimaks erinevuseks võib lugeda asjaolu, et klassidevaheline liikumine toimus läbi sisehoovi, mille keskel asus suur kabel, kuna St Joseph’i kool on usklik erakool. Neil olid hoovis väikesed kapid oma kooliasjade hoiustamiseks, kuid üleriideid kandsid nad endaga klassiruumides kaasas. Koolipäevad olid neil ligikaudu sama pikad kui meil, kuid õppeaastaid on kokku vaid 11. Suurimaks üllatuseks meile kui suurtele sööklatoidu armastajatele oli, et mitte kõik prantslased ei hinda kõrgelt oma koolitoitu, mida sööklas pakutakse. Nimelt on neil kaks valikut: maksta üheksa eurot sööklatoidu eest, kuhu kuulub eelroog, pearoog või restoranivääriline taimetoit, magustoit, puuvili, juust ja sai, või osta puhvetist võileib. Kuigi sealne toit oli imeline, jõudsime kõik lõpuks järeldusele, et meie koolitoidul on hea kvaliteedi ja hinna suhe, sest igapäevane üheksaeurone lõuna oleks pikaajaliselt liiga kulukas.
Prantsuse igapäevaelu kogemuse põhjal võime lükata ümber ühe teadatuntud stereotüübi, milleks on, et lapsed joovad koos vanematega õhtusöögilaua taga veini. See-eest võime kinnitada, et prantslased tõepoolest toituvad peamiselt juustust ja saiast, omalt poolt lisame sellesse nimekirja ka jogurti. Nende hommikusöögiks ongi bagett ja jogurt ning vahel peale kooli ostavad lapsed pagarikojast saiakesi. Müsteeriumiks jääb küsimus, kuidas nad sellise dieediga vormis püsivad? Lõpetuseks kommenteerime arusaama, mille kohaselt prantslased on ebaviisakad ja ei taha turistidega prantsuse keeles rääkida: kuigi Pariisis võis selline mulje tõesti jääda, siis väikeses Le Havre linnas oli olukord sõbralikum.