Mitte ainult film, vaid mõtlemapanev elamus

Ühel märtsikuu päeval, kui käimas oli perekonnaõpetuse tund, ütles mu klassiõde muu jutu seas: „Ou, lähme täna kinno „Fränki“ vaatama, pilet on kolm euri.“ Olin kohe nõus ja olen siiani veendunud, et see oli mu päeva parim otsus. 

Filmi keskpunktis oli katkisest perest pärit 13-aastane Paul (Derek Leheste), kelle ema tõi ta pealinnast onu juurde, et pääseda vägivaldse isa käest. Paulil ei olnud väikelinnas sõpru, seega sattus ta semutsema kohaliku poistekambaga, kelle igapäevaelu hulka kuulusid joomine, suitsetamine ja liimiaurude hingamine. Film oli väga siiras ning ka kõige vulgaarsemad väljendid noorte poiste suust ei muutnud linateost liiga jõhkraks, vaid kõlasid hoopis väga tõetruult, sest see oli üks vahend, kuidas mehehakatised püüdsid karmi lapsepõlvega toime tulla. Nimelt ei olnud noorukite elus ebatavaline, et omaenda valu ja ebakindlust leevendati agressiivsusega. Film tõi hästi välja, kuidas ükski halb tegu või käitumismuster ei alga iseenesest, vaid kõigel on oma põhjus. Samas pole see otseselt vabandus, sest kõik vastutavad oma tegude eest kokkuvõttes ikkagi ise. Raskustest hoolimata tuli abi, nagu üsna tihti võib juhtuda, kõige ootamatumast kohast. Katkise hingega poisi tõi august välja äärmiselt kummaline tegelane Fränk (Oskar Seeman), kes sai poiste seas oma hüüdnime Frankensteini koletise järgi. See kohalik vaimupuudega mees kehastas justkui kaitseinglit, keda Paul kunagi appi ei kutsunud, ent kes siiski aitas noorukil oma emotsioonidega toime tulla ja tõi välja poisi empaatilise poole. 

Väga lühikese ajaga suutis film süvitsi käsitleda nii perevägivalla, grupisurve kui ka puuduliku vanemafiguuri mõjusid noorele poisile, säilitades siiski tänu Fränkiga seotud südantsoojendavatele stseenidele kergema ja kohati humoorika tooni. Kahe tunni jooksul said läbi kogetud kõikvõimalikud emotsioonid. Ma ei ole siiani kohanud inimest, kelle silmad poleks peale seda kinotükki veekalkvel olnud. Kinosaalist lahkudes vaatasime sõbrannaga pikalt üksteisele otsa – olime sõnatud. Tõnis Pill raputas oma debüütfilmiga tugevalt nii noorte kui ka vanemate vaatajate maailma, mistõttu jään põnevusega ootama tema järgmisi teoseid.

Chrisette Bramanis 140.a