Kunstnikuhingega Toomas Haava (Franz Malmsten) naaseb 1917. aastal Pariisist venna tallu sõjatraumast taastuma. Oma tagasitulekuga suudab Toomas omasoodu kulgeva küla elu pea peale keerata, üritades kõiki oma äranägemise järgi aidata. Soovides naabertalu Hildat (Hanna-Ly Aavik) kaitsta, suudab ta konflikti sattuda vägivaldse Madjakuga (Martin Kork) ja leiab end võitlemas mitte ainult selle hirmsa sookolliga, vaid ka enda sees kasvava ebakindlusega.
Filmi tegevustik keskendubki peamiselt Toomase eneseotsingule. Kunstnikuhärrale heidetakse pidevalt ette, et ta on arg ja ta poleks pidanud üldse koju tagasi tulema. Üritades ennast tõestada ja enda kohta elus leida, püüab ta maailma parandada. Ta oleks nagu visatud rabajärve, kust on raske taas kindale maapinnale tagasi saada, mida väljendab ka filmi avakaader. Sõjaga kaasa tulnud luupainajatest üritab ta iga hinna eest üle olla ja peidab oma hirmu rõõmsameelsuse taha, kasutades tihti prantsusekeelseid väljendeid nagu merci, bonjour ning très intéressant. Mida süngemaks filmi tegevustik muutus, seda vähem oli kuulda ka prantsuskeelseid ütlemisi. Filmi käigus rauges ka Toomase naiivne käitumine ja püüdlus iseenda eest põgeneda. Keeldudes algul oma justkui muusadelt saadud õrnade kätega venna abiks töödki tegema, oli ta lõpuks valmis nende samade kätega lausa inimest tapma.
Esimese vaatamiskorraga jäid mõned üksikasjad kohati arusaamatuks, sh Paruness Martinsoni (Grete Kuld) tegelaskuju, mis tundus pigem üleliigsena. Teist korda filmi vaadates sain rohkem detailidesse süveneda ja algul veidi segased pisiasjad sulandusid tervikusse. Kunstilise vaatenurga alt on film väga hästi õnnestunud. Vaated soomaastikule ja metsale olid lummavad ja tekitasid tahtmise ka ise sammud raba poole seada. Kõige selle taustal kõlas kütkestav Mick Pedaja loodud muusika (filmi soundtrack saadaval ka Spotify's).
See tundub olevat pigem selline film, mida ei näidata ETVs klassikalise eesti filmina, vaid tulevikus näeme seda pigem TV3-st koos reklaamidega.
Mirjam Koppel 139C