Maailma suurim konflikt, millest keegi kuulnud pole

Viimase viie aasta jooksul oleme, nagu eestlastele kombeks, muretsenud. Muretseme COVID-19 pandeemia, Ukraina sõja ja sellele järgnenud majanduslanguse ning aina kuhjuvate probleemide üle. Kuud lendavad linnutiivul mööda. Ei taha küll jätta noomiva vanaema muljet, aga kõige toimuva keskel on paljudel kahe silma vahele jäänud Aafrika lapsed, kes on söögi ja koduta. Eelkõige näitab seda kolmkümmend aastat toimuv etniline konflikt Kesk-Aafrikas, mis on kümneid miljoneid elusid võtnud ning mille erinevaid etappe on nimetatud „Aafrika maailmasõdadeks“ – Rwanda ja Kongo Rahvavabariigi vahelised sõjad alates 1996. aastast. Hea on olla teadlik uudistes vähe kajastatud piirkonna poliitilisest olukorrast – see aitab inimesel mõista maailma enda ümber, tutvuda teiste kohtade tavadega, õppida ajalugu või tuletada uurimistööd kaitstes meelde, et alati saaks olla hullem.

Esmalt tutvume kahe riigiga, kes on 1990. aastatest saati üksteise kõri kallal olnud.

Rwanda:

Üks Aafrika väiksematest, kuid kõige tihedamini asustatud riikidest (ca 14 miljonit inimest 26 798 km² kohta ehk 591 in/km²)
Pealinn Kigali (1,7 miljonit elanikku)
Asub Kesk- ja Ida-Aafrika piiril (naaberriigid on Uganda, Tansaania, Burundi ja Kongo)
85% hutu ning 14% tutsi põlisrahvaid
Räägitakse prantsuse, inglise ja kinyarwanda keelt
Esialgu presidentaalne vabariik, kus Paul Kagame ei loobunud tähtaegselt ametist ning on olnud autoritaarne diktaator juba 2000. aastast

Kongo Rahvavabariik (DRC):

Suuruselt teine ning rahvastiku järgi neljas riik Aafrikas (111 miljonit inimest 2345 000 km² kohta ehk 42 in/km²)
Pealinn Kinshasa (17 miljonit elanikku)
Koos Kesk-Aafrika Vabariigiga asub täpselt Aafrika keskel
Enamik kuulub luba, mongo või kongo etnilistesse rühmadesse, kuid Rwanda-poolses otsas on ka hutud ja tutsid
Suurim prantsuskeelne riik maailmas, kuid üle 200 kohaliku keele
Riigi esimene (pool)demokraatlikult valitud juht Félix Tshisekedi astus ametisse alles 2018. aasta lõpus. Varem toimusid võimuvahetused vägivallaga

Nüüd kui oleme kursis vähetuntud, kuid kohalikult mõjukate riikidega, saame teha ülevaate nende lähiajaloost ja omavahelistest suhetest, et paremini aru saada, mis ja miks hetkel ekvaatori ümbruses toimub.

Nagu Aafrika-siseste konfliktide mõistmisel ikka, saame üldistada, et sõdimise aluseks olevas kehvas sotsiaalmajanduslikus olukorras on süüdi eurooplased, kes joonistasid sada aastat tagasi õnnelike nägudega Aafrika kaardile sirged piirid. Sageli asetavad need läbisegi samasse riiki erinevad rahvad või eraldab sama rahva kaheks riigiks. Kas sulle meeldiks, kui su sõbrad Rakveres oleks järsku Venemaa territooriumil ning ise peaksid lätlastega riiki jagama? Ei meeldiks ju! Nii on tihti ka Aafrikas. Antud juhul huvitab meid ajalugu alates 1994. aastast, kui Rwandas toimus viimase 50 aasta maailma suurim genotsiid. Kohalik hutu enamus tundis viha ja kibestumust tutside suhtes, kuna varem, Belgia kolonisatsiooni ajal, oli meelevaldselt valitud võimekamatesse positsioonidesse tutsisid ning alla surutud hutusid. 6. aprillil 1994 tulistati alla Rwanda presidendi Juvénal Habyarimana lennuk, mis põhjustas pea neli kuud kestva genotsiidi. Rwanda Isamaalisel Rindel (RPF) õnnestus hutu äärmuslased võimult kukutada ning nn génocidaire’id (genotsiidi toimepanijad) riigist peletada. Selle tulemusena tekkis naaberriigis Kongos järsku suur Rwanda hutude pagulaskond, kes koormasid üle niigi vaesunud suurriigi. Kuna Kongosse tekkinud hutu ja tutsi pagulased jätkasid omavahelist sõdimist ilma valitsuse otsese sekkumiseta (väidetavalt tollane Kongo valitsus isegi aitas hutu sõdalastel harjutada), sai Kigali kasutada oma vähemusrahvuse kaitsmist ettekäändena, et oma väed viia Kongo territooriumile. Sellega algas 1996. oktoobris esimene Kongo sõda. Selle käigus mõistsid Rwanda ja tema liitlased, et edukas rünnak niivõrd suure ja loodusvarade poolest rikka riigi vastu võib osutuda nende jaoks kasulikuks. Seetõttu oli lõplikuks sõja eesmärgiks valitsuse kukutamine ja selle asendamine mässumeelse Laurent-Désiré Kabila juhitud autoritaarse režiimiga. Esimene sõda oli 1997. aasta maiks eelmainitud tulemuste täitumisega lõppenud.

Siiski tuli välja, et ühe korrumpeerunud juhi asendamine teisega ei viinud kuigi rahumeelse ja eduka riigi kujunemiseni ning juba järgmiseks aastaks hakkas uus president Kabila oma endistele liitlastele vastu. Teine Kongo sõda (1998–2003) hõlmas üheksat Aafrika riiki ning päädis ca kuue miljoni inimese surmaga. Esimese ja teise Kongo sõja tõttu on piirkonnas viimased 30 aastat puhkenud erinevad relvastatud konfliktid. See toob meid omakorda tänapäeva, seekord „M23 kampaaniaks“ nimetatud sõjani, mis algas 2022. aastal.

M23 (March 23 Movement) on Rwanda toetusega poolsõjaline rühmitus, mida juhivad tutsid. Nad on osa Ida-Kongos asuvast Kongo jõe liidust (CRA, Congo River Alliance), mis koosneb mitmest sarnasest mässumeelsest rühmitusest. Tagantjärele on välja tulnud, et Rwanda asutas rühmituse ning rahastas seda, kuid vahepeal lakkas neid rahvusvahelise surve tõttu toetamast. Siis andis Kigali neile vaheldumisi jälle raha ja nüüd, 2022. aastast alates, on Rwanda toetanud nende äkilist sissetungi Kongo suurlinnadesse. Kõige kuulsam sündmus konflikti praegusest etapist on miljoni elanikuga Goma linna vallutamine, surudes linnast välja pool miljonit inimest ning viies Kongo-Rwanda diplomaatiliste suhete lõppemiseni (sageli katkevad suhted vahetult enne ametlikku sõja algust).

Nüüd, kui me oleme pisut tutvunud mõlema riigiga ja nendevaheliste sõdade lähiajalooga, oskame paremini tajuda näiliselt igapäevaste kallaletungide ja suuremate sõdade otsest seost ning mõista, kui regionaalselt olulised ja kahjulikud võivad olla algselt väikesed jõudemonstratsioonid. Praegu valitseb Kesk-Aafrikat sõjaoht, mis võib osutuda kordades ohvriterohkemaks kui Vene-Ukraina või Iisraeli-Hamasi sõda, ent keskmine inimene ei suudaks ilmselt kaardi peal sõdivaid riike üles leida. Ainult ennast ajaloos ja kultuuris harides oleme võimelised märkama enda ees paisuvat konflikti ja sellest hoiduma, tulevikus loodetavasti ka teisi aitama. Selleks on meil õnneks olemas kool ja koolileht. Nagu Nelson Mandela on öelnud: „Haridus on kõige võimsam relv, mida sa maailma muutmiseks kasutada saad!“

Gustav Tamkivi 140.a