Luulenurk

Kas ohata või rõõmustada? Kindlasti on tervislik teha mõlemat. Ohata, sest algab uus pingutust ja teravat vaimu nõudev mitmekülgne kooliaasta. Taas võõral pinnal, kuid mitte kauaks. Samuti rõõmustada, sest möödunud suvi oli üks pagana vinge peatükk meie kõigi eludest. Sellegipoolest liigub aeg ikkagi edasi ning kindlasti oleme nüüd puhanud ning valmis järjekordseks peatükiks eluteel. Kuid mis tegi sellest suvest selle suve? Eks igaühel meist on sellest oma nägemus ja lahutamatud mälestused. Minu nägemus suvest aga rullus lahti eesolevas luules kirjeldatuna.

Ja nüüd vaadake enda selja taha. Kas näete? Seal ta seisab – suvi.

Ja seal ta seisab – suvi.

Võtaks kasvõi kaasa kiikri,

puhtast pilgust pole abi

nägemaks ta pikka piiri.

Justkui voolab jõgedena

mälestuste rägastik, siis

sügavaisse värvidega

sooja järve deltades viib.

Kaldalt vette hüpates

äge võdin keha läbib.

Nägu veega silitades

meenutab end suve vägi.

Oh juuni, nii imeline,

puhkuselt sa poolik olid.

Siiski tulid, kirev ime,

kõrgeks kasvas lilleis rohi.

Oh juuli, millega tulid?

laulupidu, tantsupidu,

kohtusid sus sõbrad, tublid,

kasvatasid reisihimu.

Oh august, küllaltki jahe,

pidid sa aina itkema?

Siiski, tänud, oli lahe!

Jätkunuks sind pikemalt…

„Pojake, tütreke, tõuske!

On esimene koolipäev!“

Jääb unenägude jõusse

suvi, mis minevikku jääb.

Naerusui on lapsed valmis.

Sel hetkel neid valdab huvi,

nad kooli minna on aldid.

Aktuse taga ta – suvi.

Anonüümne autor