luulenurk

hetk enne und

peegeldamas on

kollakas valgus

akna tagant –

kumiseb silme ees

virvendab kõrvus

ja hajub mulle

naha alla

aga ometi ju tean,

et tegelikult

virvendab silmes

kumisevad mõtted

ja et olen

täiesti

üdini

magamattta

märts ‘25

„Kas sa ööseks ei sulgegi kardinat?“

Aga tänavaposti valgustust,

eis tuulele omast krabinat

ei kuuleks, ei näeks siis iludust

Ja rohekashalli taevalappi,

kust vahel mõni laikki virvendab –

ei saaks neid püüda unenäosse appi,

ei saaks peletatud päeva kirev laad

Ei paistaks kooruv tohter kaselt,

kes arstib minu muresid ja valu.

Ei paljastuks mu igavus selt aselt,

kuis kasvab ta ja puhata ei anna aru…

veebruar ‘25

Heli Valgeväli 142.c