Lõputu trepp

On käes nüüd kaunis kevadpäev,
ma taevas kuldset päikest näen.
Ent järsku märkan minagi,
et midagi on valesti.

Mis see olla võiks, ei tea.
Aga see ei ole hea.
Aias seisab kõrge trepp,
kõrgem kui me metsa lepp.

Ma uudishimulikuks jään
ja ronin trepist üles, näe!
Juba viies aste mul,
talla all käib pumm-pumm-pumm!

Trepp on rauast, mõtlen ma
astmel kahekümnendal.
Aste kolmkümmend on seal,
kus trepp lõpeb, ma ei tea!

Rühin kõrgemale ja
hirm poeb põue, tunnen ma.

Kardan minna edasi,
vaja läheb vedamist,
et ei kukuks alla ma
astmel saja kuuendal.

Tunnen pilvi jalge all
astmel saja seitsmendal.
Astmel saja kümnendal
märkan, lennuk lendab seal.

Saja viiekümnendal
mõtlen, kas ehk peaksin ma
ikka üles ronima,
või siis alla minema.

Otsustan, et üles ma
lähen, kuni ületan
astme kahesajanda.
Seal võiks rohkem mõtelda.

Lõpp ju paistab niikuinii,
lähen ikka edasi.
Näen seal puna kaljudel
taipan: Jõudsin Marsile!

Emil Klesment 147A