Eleen Alamäe 142.a
Marta Kitter 142.a
10.–11. klassis käival reaalikal kiireneb pulss, süda kukub saapasäärde ja juuksed tõusevad püsti, kui kuulevad sõna uurimistöö. Olles värskelt ise kogu UT-ga seonduva tohuvabohu läbi teinud, mitte just kõige traditsioonilisemas võt me s , mõtlesime jagada meie kogemust. Eleeni uurimistöö teema põimis endas 20. sajandi ajaloo ning kirjanduse ning Marta uuris eesti teatri ajalugu. Siit ka meie esimene märkus: soojalt soovitame valida ennast päriselt huvitava teema, siis tundub ka paarkümmend lehekülge teaduslikku teksti lihtsam kirjutada. Lisaks on uurimistöö võimalus pühendada aasta teemale/ainele, mis tundub väga huvitav, kuid ei ole siiski valdkond, mida tahad ülikoolis õppida.
Kuidas me jõudsime oma teemadeni?
Eleen: Teadsin, et soov in uu r ida midagi humanitaarvaldkonnas, sest humanitaarained on minu jaoks huvitavad, kuid ei soovi seda rada ülikoolis jätkata. Seega panin paika, et soovin uurida 20. sajandi ajalugu. Palusin algul ühte ajalooõpetajat oma juhendajaks ning hakkasin mõtlema, mis teema võiks olla. Ühel ilusal kevadisel päeval nagu välk selgest taevast tuli mulle meelde üks põhikooli eesti keele tund, kus Reet Varik tutvustas meile Andres Rõugu luuletust „Silmades taevas ja meri“, mis ilmus Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis. Nimelt tuleb antud teoses luuleridade esitähtedest kokku akrostihhon: sini- must-valge. Sealt sain ka oma teema: Eesti sümbolid luules Nõukogude ajal. Taipasin, et lõpuks rõhub mu teema rohkem kirjandusele, mistõttu vahetasin enamjaolt ka juhendajat veel enne ametlik ku kinnitustähtaega – pole üldse keelatud tegu kusjuures!
Marta: Minu puhul oli ka selge, et tahan teha midagi seoses teatriga, ükskõik mida. Hakkasin teemat seedima kuskil aprillis. Ühel kaunil päeval maikuus, mil olime kooli kooriga Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis laulupeo proovis jäi mu pilk seisma ühel kastil, mis seal garderoobis seisis. Kasti peal oli silt “tasuta”. Hakkasin seda uurima ning üsna koha leidsin kastist raamatu Priit Põldroosi mälestuste kohta. See nimi oli mulle kaugelt tuttav, sest olin pool aastat tagasi Enn Põldroosi kohta Reaali Poisis artikli kirjutanud ja Priit Põldroos oli tema isa, kes mu mälu järgi kuidagi teatriga seotud oli. Siis teadsin kohe, et see raamat peab olema seotud minu uurimistööga. Hilisem ja veel suurem mure oli täpse teema ja uurimisküsimuste välja mõtlemine, sellega jäin kohati nii omadega jänni, et mõtlesime juhendajaga mu teema vahetada Tõnu Oja uurimise vastu. Õnneks jõudsin koolivälise juhendaja abiga lõpuks ikka Põldroosi teema juurde tagasi.
Protsess
Eleen: Tagasi mõeldes soovitaksin võimalusel valida teema, mille uurimiseks ei sõltu te suurel määral kellestki teisest. Kogemusest hoidis see stressitasemed madalamad ja võimaldas mul kirjutada siis, kui tahtsin, nii palju kui tahtsin ja ükskõik, kus ma tahtsin. Hakkasin kirjutama juunikuus peale 10. klassi. Suvel kirjutamisse suhtutakse erinevalt: mõni leiab, et täiesti mõttetu, sest mõeldakse: „Lõpuks teed aasta jooksul ikka sama palju!“ ja teisi sarnaseid põhjendusi. Suve lõpuks sain saata juhendajale peaaegu valmis teooriaosa uurimistööst ning kooliaasta jooksul ei tekkinud mul kunagi paanikat, et on vaja nii palju veel uurimistööd kirjutada, sest suur töö oli juba tehtud. Isegi kui lõpuks oli teooriaosa kirjutamine minu töö puhul kindlasti palju lihtsam kui praktilise osa kirjutamine, siis vaimselt oli stressiga palju lihtsam toime tulla, sest suur osa tööst oli ju tehtud. Uurisin internetiallikaid ning kasutasin paari raamatut, mis tähendas, et töö kirjutamise jaoks oli vaja vaid tahtejõudu ja arvutit.
Marta: Mu kogemus oli veidi teistsugusem, hakkasin kirjutama umbes novembris. Suur osa minu kirjutamise kogemusest oli seotud arhiivide külastamisega. Kuigi Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum oli meie Harju majast väga mugavalt täpselt üle tee, oli eelmine kooliaasta just see hetk, mil nad otsustasid remonti teha ning kõik arhiivimaterjalid viidi Maarjamäele. Sõitsin siis umbes kahenädalaste vahedega sinna ning pildistasin kavasid, kirju, arvustusi ja muud huvitavat üles ning hiljem kodus kirjutasin oma faili ümber. Olin austalt öeldes väga tihti omadega kadunud ning vahel kadus töö siht ikka täiesti ära, ma ei teadnud, mida ja kuidas kirja panna, kuid siis läksin külla oma koolivälisele juhendajale, kellega saime asjad jälle selgeks räägitud. See tähendas ka seda, et ühe korra pidin kogu oma faili põhimõtteliselt nullist uuesti kirjutama, sest ülesehitus oli kohmakas ning olin kirjutanud umbes 10 lk infot, mida polnud vaja isegi sisse tuua. Raamatuid sain ma ka ikka korralikult lugeda: peale töö esitamist, kõikide raamatute tagastamisel, maksin raamatukogule 4€ viivisetasu (kas Südalinna Raamatukogu üldse püsiks püsti ilma minuta?).
Seega, ärge põdege, valige teema, millega olete nõus sadu tunde koos veetma (võib- olla mitte päris sadu, aga kes teab) ning juba varsti on see kõik tehtud! Te ei kujuta ette, kui targad te tundute täiskasvanute silmis, kui selle lõpuks valmis saate ;)