Käesoleva aasta kolm kõige päikeselisemat kuud on oma lõpu leidnud, kuid nendest kaasa võetud mälestused pakuvad vestlusainet veel pikalt. Vaadates koridoris õpilaste vahelt läbi ruttavaid õpetajaid, võid avastada end hoopis mõtisklemast – kuidas möödus nende suvi? See artikkel annab põgusa ülevaate, millised olid õpetajate selle suve lemmikhetked ja tujuküllaseimad mälestused.
DANIEL KAASIK
Põhikooli õppejuhile ning füüsika- ja matemaatikaõpetajale jäid sellest suvest enim meelde kolm nädalat, mille ta veetis Ameerika Ühendriikide suuruselt teises osariigis Texases, vaadates jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Eredalt on õpetaja Kaasikul meeles mehhiklased, kes olid tema sõnul tõesti suurepärased fännid.
„Texase osariik sai läbi ja lõhki avastatud, kinnitust sai väide, et Texases on kõik suurem. Fort Worthi kauboidest Houstoni kosmosekeskuseni oli kõike küllaga,“ nendib ta.
Ameerika Ühendriikide 250. sünnipäeva tähistas õpetaja väärikalt koos kohalikega. Kõige ilusamaks linnaks peab Kaasik San Antoniot, mida soovitab soojalt ka kõigile teistele.
ANU KELL
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja suve algust jäi juunikuus loorina varjutama nukrus 141.c lõpetamise pärast, mida leevendas see, kui talle armsaks saanud klass tal Pärnu majas külas käis. Õpetaja sõnul oli koosviibimine väga meeleolukas ning kaugeltki mitte lõplik lahkuminek. 5. augustil ootas õpetaja Kella üllatus. Nimelt oli ta kutsutud Tallinna kinno Artis, kus linastus 141.c õpilaste tehtud film „Marie sonetid”.
„Film, millele Raimo Jõerand ei saanud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks rahastust, sai peaaegu kümme aastat hiljem reaalikate poolt sama stsenaariumi põhjal ikkagi teoks tehtud. Ja millise professionaalsuse ja kirega! Just selliste hetkede nimel tasub õpetaja olla,“ sõnab Kell.
Juulist jääb õpetaja meenutama Viini reisi, Juhan Liivist rääkiva lavastuse ja Valgrest jutustava muusikalise etendusega oma südamepaigas Pärnus. Samuti ilmus trükist ka raamat „Esplanaadi tänava muistse muusikatare lugu“, kuhu on õpetaja Kell koondanud oma 170-aastase ajaloolise majaga seotud lood.
Kuid suvi ei piirdunud kaugeltki mitte vaid sellega, sest augustis reisis õpetaja ringi Kanadas, külastades Quebeci, Montmorency juga, Saint Anna suurejoonelist kirikut, Ontario looduskauneid paiku, Niagara juga, Montreali ja Torontot. Veel jõudis Kell osaleda Eesti Maja avamisel ning kohtuda sugulastega.
„Senikogetu on olnud fantastiline ja hing laulab sees. Mida sa ühelt suvelt veel tahta oskad!“
HELI ROOS
Muusikaõpetaja suvesse mahtusid nii kultuurireis Lissaboni, järgmise laulupeoga seotud koolitus Haapsalus kui ka veidi aiatöid, ent kõige suuremaid elamusi pakkusid siiski sel suvel nähtud teatrietendused.
Kuna õpetaja Roos suvitab enamasti oma lapsepõlvelinnas Pärnus, siis oli talle positiivseks üllatuseks, et tavaliselt suviselt kerget meelelahutust pakkuv Endla teater oli seekordsesse suveprogrammi lisanud ka päris tõsiseid ja mõtlemapanevaid lavastusi. Nii õnnestus õpetajal käia vaatamas kolme lavastust: Tom Stoppardi „Arkaadia” (lavastaja Elmo Nüganen), Arthur Milleri „Salemi nõiad” (lavastajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen) ning Saxo/Shakespeare’i „amletH“ (lavastaja Kaili Viidas).
„Kõik olid suurepärased lavastused, väga hea näitlejatööga, mida julgen teatrisõpradele soovitada.“
Samuti sai õpetajal ära vaadatud ka Pärnu kuursaali õuel etendunud muusikaline suvelavastus „RAIM” (lavastaja Kaili Viidas).
Oma suve tippsündmuseks peab õpetaja Roos Saaremaa ooperipäevadel nähtud Richard Wagneri ooperit “Reini kuld” (lavastaja Michiel Dijkema Hollandist, muusikajuht Risto Joost), mida lavastati Eestis päris esimest korda ja meie enda muusikutega.
„Wagner nõuab ruumi, mastaapi, dramaatilisi ja võimsaid hääli, suurt orkestrit ning seda kõike Kuressaares ka näha-kuulda sai. Imeline!“ kirjeldab Heli Roos oma teatrielamust.
TIINA TALVI
„Minu suves oli muidugi palju loodusela musi, imelisi hetki päris pisikese lapselapsega, aga omajagu särtsu andis Viljandi folk, kus oli tore näha nii palju lustivaid ja rõõmsaid reaalikaid – teiega kohtuda ka väljaspool klassiruumi on alati eriline rõõm!“
MARTIN SAAR
Keemiaõpetaja meeldejäävaim osa puhkusest oli mägimatk Austria Alpides Zillertalis, kus ta veetis kaheksa päeva Berliner Höhenwegil matkates. Ööbiti mägimajakestes ning kokku läbiti ligi 80 kilomeetrit lummavate vaadetega radu, tõusumeetreid umbes 6700 ja raja kõrgeimaks punktiks oli Schönbichler Horn 3134 meetri kõrgusel.
Õpetaja Saare sõnul on sellised matkad suurepärased nii kehale…
„See on hea sportlik tegevus, arendab võhma ja koordinatsiooni ka, konk reetsel rajal on erinevaid tugitrossidega lõike, suurte kivilahmakatega moreeniväljade ületamist, järske tõuse ja laskumisi.“
…kui ka vaimule…
„Igal pool ei ole levi ning see soodustab mediteerimist ja sisekaemust.“
Ühtlasi toob õpetaja välja kaunid vaated liustikele, mäslevad ojad, võrratud päikesetõusud ja -loojangud ning võimsa avaruse , mille kõige pärast tasub just sellisele matkale minna. Veel mainib Saar, kuidas tekib mõnus matkarutiin ja et seltskond on kahtlemata hea, sest mägedesse jõuab alati hea vaim. Kirja lõpus nendib õpetaja, et kogemata ei jää ka ootamatused – näiteks on öised äikesevihmad viinud minema silla või põhjustanud pinnase- ja kivivaringuid, mis blokeerivad tee.
„Ning igal hetkel tunned, kui võimas on loodus ja millist aukartust äratavad mäed!“