Helin Luberg 145.b
Eks on juba teada-tuntud tõsiasi, et nii Euroopas kui ka mujal maailmas on vaid käputäis keeli, millel on meiega ühised juured. Meie, eestlaste sugulus kas ungarlaste või eenetsitega on aga omaette lugu. Ent huvitav küll, mis on meie sugulaskeelte käekäik? Käesolevas lühikeses kokkuvõttes keskendugem just meie koduharule: läänemeresoome keeltele.
Isamaa piirides
Eesti keelt räägib emakeelena umbes miljon inimest. See on Eesti riigikeel ning seal hulgas üks Euroopa Liidu ametlikke keeli. Lisaks korraldatakse regulaarselt eesti keele uudissõnade võistluseid. Kuigi kuuldes tänapäeva noori omavahel rääkimas, võib meie keele pärast kartus hinge pugeda, siis tuleb ikkagi tõdeda, et ülemaailmselt vaadates on eesti keel üks paarisajast kõige elujõulisemast. Lõuna- Eestis eristatakse sageli eraldi keeltena ka setu ja võru keeli, kusjuures viimast kõneleb igapäevaselt umbes 50 000 inimest. Võru keele valikaine- ja riigitunde õpetatakse 26 koolis, seda on võimalik õppida Tartu Ülikoolis ja ka Võru instituudis. Samuti ilmub võrukeelne ajaleht Uma Leht, mida uuringute järgi loeb üle 30 000 inimese. Lisaks kõigele muule tehakse võrukeelseid raadiosaateid ning aastas ilmub keskeltläbi viis võrukeelset ilukirjandusteost.
Setu keelt, mille kirjakeel on veel lapsekingades, räägib ligikaudu 12 000 inimest ja tänapäeval juhtub sageli, et kõneldakse eesti ja setu keelt segamini. Regulaarseid setu keele kursuseid ei toimu. Viimasel ajal on märgatud noorte seas huvi vähenemist setu keele vastu. Setu keel on emakeeleks pea eranditult pigem vanema põlvkonna inimestele (kellest vähesed pruugivad rikkalike omapäraste väljenditega setu keelt). Keel kandub edasi just suuliselt, kuid ka siis sageli nii eesti kui ka võru keele mõjutustega. Ometi tehakse püüdluseid setu keele säilimiseks – hiljuti avati Värska lasteaias setukeelne rühm ning iga aasta korraldatakse Seto Kuningriigipäeva.
Teispool Soome lahte ning kaugemalgi põhjas
Meie ülemerenaabrite keel ei pea enda viie miljoni kõneleja ja riigikeele staatusega küll midagi kartma. Lisaks paistab soome keel silma usinusega laensõnade asendamisel kodumaisemate sõnadega (lift-hissi, film-elokuva jne). Soome keele murretest on välja kasvanud ka Norra põhjaosas Botnia lahe ääres räägitav kveeni keel ja Põhja-Rootsis pruugitav meä keel. Mõlemad on oma riikides tunnustatud ametlike vähemuskeeltena. Meä keelel on olemas oma kirjakeel ning seda räägib kodus umbes 20 000 inimest ja mõistab kuni 70 000 inimest. 2000- 8000 rääkijaga kveeni keelel pole aga kokkulepitud viisi kirjutamiseks ning vähesed noored näitavad üles huvi seda õppida. Raadios lastakse vaid kord nädalas tunnipikkust kveenikeelset programmi. Kuigi ka meä keelt kasutavad suhtlemiseks pigem vanemad inimesed, on viimasel ajal noorte seas täheldatud meä keele vastu huvi tärkamist.
Venemaa sügavustes
Karjala keelt, mida sageli jaotatakse eraldi päriskarjala, livviko, lüüdi ja tverikarjala keelteks, räägib emakeelena ligikaudu 20 000 inimest. Kahjuks on karjala keele seis ohtlik, kuna ligi pooled rääkijatest on vanemad kui 65 aastat ning ligi üks protsent nooremad kui 15 aastat. Karjala Vabariigis Venemaal räägib sealset põlist keelt vähem kui pool elanikest. Ometi näevad karjalased tublit vaeva – 2007. aastal võeti vastu karjala tähestik ja eelkooliealistele korraldatakse keelekümblust.
Laadoga järve taguseid vepslasi, kelle seas on emakeelena rääkijaid ligikaudu 1120, ohustab üha suurem assimileerumine. Ilmus ajalehti ja ajakirju, kuid 2024. aastal need rahapuuduse tõttu katkestati. Aastas avaldatakse kolm-neli vepsakeelset raamatut, kuid näiteks 2023. aastal ei ilmunud ühtegi. Vepsa keele säilimisele aitavad kaasa erinevad üritused (nt „Elonpuu“ festival).
Veelgi kurvem seis on isuri keelel, mida räägib erinevatel andmetel kümme kuni sada inimest, kellest valdav osa on eakad. Mõnedel andmetel on nii vepsa kui isuri keele soravalt pruukijate arv peaaegu nullilähedane.
Tuhast tõusnud fööniks – liivi keel
Aastatega aina enam hääbuv liivi keel heitis viimaks hinge, kui 2013. a suri nõukogude režiimi eest Kanadasse põgenenud liivi keele viimane rääkija Grizelda Kristiņa. 2020. aastal sündinud Kuldi Medne sai aga tolle tiitli endale (või ehk oleks tema kohta õigem öelda esimene liivi keele rääkija?). Tema vanemad, Renate Medne ning Janis Mednis, mõlemad liivi juurtega, otsustasid õppida selgeks nende muistse keele ja asusid Helsingisse elama, kasvatades liivi keeles nende tütreidki. Tõepoolest, 2024. aasta kevadel teatati, et Kuldi 8-kuune õde Ilma Mari hakkab samuti liivi keelt rääkima! Perekond rikastab ametliku kirjaviisiga liivi keelt usinalt uute sõnade ja raamatutega. Lisaks korraldatakse Lätis liivi keelt ning kultuuri tutvustavaid suvelaagreid.