Marit Jesse 144.c
Anna Frederika Tiivas 144.c
Ränne ehk migratsioon on sama vana kui inimkond. Inimesed on alati liikunud sinna, kus on turvalisem keskkond, parem elada või rohkem võimalusi. Sõjad, nälg, vaesus, tagakiusamine ja looduskatastroofid sunnivad miljoneid inimesi oma kodust lahkuma. Ränne ise ei ole tingimata oht ega relv. Probleem tekib siis, kui riik või mõni teine jõud hakkab inimeste liikumist teadlikult kasutama poliitilise surve vahendina. Seda nimetatakse ränderündeks.
Viimastel aastatel on seda Euroopa Liidu vastu kasutanud eelkõige Venemaa ja Valgevene. Mõte on lihtne: tekitada teise riigi piirile lühikese aja jooksul suur rändesur ve ning sundida teda keeruliste valiku ette. Kas lasta inimesed vajadusel üle piiri, täites rahvusvahelisi kohustusi, või sulgeda piir ja riskida humanitaarkriisi ning rahvusvahelise kriitikaga? Mõlemal juhul võib pahalane saavutada oma poliitilise eesmärgi. Lisaks kulutab selline kriis sihtriigi aega ja raha, seob piirivalve ning teiste riigiasutuste ressursse ja tõmbab tähelepanu eemale muudelt olulistelt kriisidelt. Kõige selgem näide on Valgevene. 2021. aastal hakkas Lukašenka režiim aktiivselt suunama Lähis-Idast ja Aafrikast pärit rändajaid Euroopa Liidu välispiirile. Inimesi toodi Valgevenesse ning viidi sealt edasi Poola, Leedu ja Läti piirile. Euroopa Liit käsitles seda teadliku inimeste ärakasutamise ja hübriidrünnakuna. Surve ei ole täielikult kadunud ka praegu. Hiljuti avastas Läti näiteks Valgevene piiri alt tunneli, mida seostatakse ebaseadusliku piiriületuse ja inimsmugeldamisega. Leedus leiti juulis samuti Valgevene poolt rajatud tunnel, mis oli küll veel lõpetamata. Sarnase olukorraga puutus 2023.–2024. aastal kokku Soome, kui Venemaa kaudu hakkas Soome piirile saabuma tavapärasest rohkem varjupaigataotlejaid. Soome käsitles seda osana laiemast hübriidohust.
Aga mis toimub Ceutas?
Hiljutised sündmused Hispaaniale kuuluvas Ceuta enklaavis näitavad, kui kiiresti võib piir muutuda kriisikohaks. Ceuta asub Aafrikas Maroko külje all, kuid kuulub Hispaaniale ja seega Euroopa Liitu. Juuli lõpus hakkasid tuhanded inimesed Marokost Ceutasse liikuma, paljud neist ujudes. Mõne päeva jooksul jõudis sinna erakordselt suur hulk inimesi, hinnanguliselt üle 70 tuhande. Üle 80 inimese hukkus või jäi kadunuks. Sotsiaalmeedias levis samal ajal valeinfot, et piiri ületamine on vabalt lubatud. Segadus võis tuleneda 29. juuni ja 8. juuli Hispaania ülemkohtu otsusest, et ujudes üle piiri ületanud inimest ei tohi kohe tagasi saata. Kas tegemist oli Maroko riigi korraldatud ränderündega? Seda ei saa praegu kindlalt väita. Erinevalt Valgevene 2021. aasta juhtumist ei ole avalikult esitatud piisavalt tõendeid, et Maroko valitsus oleks selle operatsiooni korraldanud. Küll aga näitab Ceuta juhtum hästi, kui võimsaks võivad muutuda sotsiaalmeedia, inimeste lootused ja smugeldajate tegevus, kui need langevad kokku nõrgenenud piirikontrolliga.
Kes siin tegelikult kannatab?
Kõige tähtsam on meeles pidada, et ränderünnaku puhul ei ole inimesed ise „relvad“. Nad on inimesed, kelle olukorda keegi teine võib ära kasutada. Paljud rändajad põgenevad päriselt sõja, tagakiusamise või äärmusliku vaesuse eest. Nad on tihti nõus maksma inimsmugeldajatele suuri summasid ja jäävad uskuma sotsiaalmeedias levivaid lubadusi paremast elust. Teekond võib lõppeda aga vägivalla, ärakasutamise, inimkaubanduse või isegi surmaga. Samal ajal peab sihtriik suutma kontrollida, kes tema territooriumile siseneb ja kuidas uusi tulijaid ühiskonda lõimitakse. Kui väga suur hulk inimesi saabub korraga, koormab see piirivalvet, majut ust, haridust ja tervishoidu. Samuti on see riigile suur rahaline kulu. See võib suurendada ühiskondlikke pingeid ja anda hoogu äärmuslikele poliitilistele jõududele. Rändesurve on tekitanud pingeid ka Euroopa enda riikide vahel. Vahemere-äärsed, nagu Itaalia, Kreeka ja Hispaania, puutuvad rändesurvega kõige rohkem kokku ning leiavad sageli, et vastutus langeb liiga suurel määral nende õlule. Teised riigid ei soovi aga alati sama palju inimesi vastu võtta või kulusid jagada. Sarnane pinge on aastaid olnud ka Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel Calais’ piirkonnas, kus kümned tuhanded migrandid püüavad üle La Manche’i Inglismaale jõuda. Rändest ja selle kontrollimisest tekkinud rahulolematus oli ka üks olulisi Brexiti toetuse põhjuseid. Seega võib rändesurve mõjutada lisaks riigi julgeolekule ka Euroopa riikide omavahelisi suhteid ning lammutada Euroopa ühtsust.
Miks peaks see Eestit puudutama?
Eesti on väike riik Euroopa Liidu välispiiril. Meil on pikk piir Venemaaga ning meie naabruses asub Valgevene. Meie julgeolek ei sõltu ainult sellest, kas piirilt tuleb üle tank või sõdur. Tänapäevane hübriidsõda võib kasutada ka infot, küberrünnakuid, majanduslikku survet ja inimeste liikumist. Valgevene olukord näitas, et rändest võib saada Eesti ja meie naabrite jaoks julgeolekuküsimus. Ka praegu jälgivad Eesti, Läti ja Leedu väga tähelepanelikult, mis toimub Valgevene piiril. See ei tähenda, et peaksime hakkama kartma iga rändajat. Vastupidi – just siin tulebki osata vahet teha rändel ja ränderündel. Eesti peab suutma korraga teha kahte asja: kaitsta oma piiri ja austada inimeste õigusi. Piiri peab kontrollima, inimsmugeldajatega võitlema ja valeinfot kiiresti ümber lükkama . Samal ajal tuleb aidata inimesi, kes päriselt põgenevad sõja või taga kiusamise eest. Pikka perspektiivi silme ees hoides oleme Euroopa Liidus teinud suure panuse ka rände põhjustega tegelemiseks: püüda toetada rahu ja stabiilsust riikides, kust inimesed põgenevad, ning teha koostööd riikidega, mille kaudu rändajad Euroopasse jõuavad.