Kui ma vaid mäletaks
Helin Luberg 145.b
„Renata Schuster!“
Minu nimi tõi mind tühjadest mõtetest maa peale tagasi. Tõstsin pead, kuid siis soovisin, et poleks seda teinud. Noor direktor silmitses mind teiselt poolt lauda ootava pilguga, milles märkasin ka kübekest kaastunnet. Otsemaid pöörasin pea kõrvale. Viimane asi, mida sel hetkel soovisin, oli mõelda direktori kabinetis olemise põhjusele. Mühatasin korraks kergelt, näitamaks, et kuulan.
„Ma ütlen, ta ei tea sellest mitte midagi!“ Jürgen, mu vanem vend, pööritas silmi.
„Renata, ma tean, et see on sulle kohutavalt raske, aga sellest oleks tõsiselt kasu, kui sa kasvõi midagi lagedale tooksid. Ausalt.“ Direktor Mägi nõjatus ettepoole, tema hääles kõlav leebus ainult ärritas mind. „Koliks äkki mujale?“ mõtlesin parajasti enda peas. See kool ja koht olid seotud liigagi paljude kohutavate mälestustega. Saatsin proua Mäe poole kiire altkulmu pilgu.
„Muidugi ma ei arva, et sina seda tegid, aga politsei…,“ lisas too kiiresti ning tõmbus tagasi.
„Ma ei mäleta tõesti mitte kui midagi,“ pomisesin vaevukuuldavalt. Seepeale, mõistes, et minult midagi enam kätte ei saa, pöördus direktor jällegi mu 18-aastase venna poole.
See kõik juhtus kolm päeva tagasi. Olime Lisannaga õhtul peolt koju liikumas, ootasime parajasti üksi äärelinnas bussipeatuses. Mingil hetkel märkasin kedagi, kes kiiresti meie suunas kõndis. Kes see oli, seda ma ei mäleta. Pärast seda toimunud sündmustele mõelda proovides on kõik mu peas must. Järgmine hetk, mida mäletan, on haiglas. Silmad olid mul nutmisest punased, ebameeldivalt valge koridor mu ees virvendas aina voolavate pisarate tõttu. Kandsin valgeid haiglariideid, mida eakad haiglatädikesed mulle laenasid. Ootasin koridoris ebamugaval pingil. Lisannat oli pussitataud. Teda ei õnnestunud päästa. Ühtki asitõendit pole, mina olen samuti ainus ELUS tunnistaja. Sõnale „elus“ mõeldes tundsin, kuidas pisarad taas voolama hakkasid. Viimased sõnad, mida Lisanna suust mäletan, olid: „Usu või ära usu, kuid homme lubas Felix minuga kohtama minna!“
Homset tema jaoks ei tulnudki. See rõõm on nüüd kusagil teises ilmas. Peitsin näo kätesse.
Äkki ma olin liialt purjus? Enda meelest ma midagi väga kanget ei tarvitanud, kuid … kui ma seda õhtut, seda hetke, meenutada proovin, on mingi takistus ees, mingi vaimne tõke, nagu kõrge müür või sügav meri.
Matused on homme. Kõndisin vennaga tohutust hallist koolihoonest välja, selle ees seisid politseiautod koos politseinike ja suvaliste inimestega. Jälle haaras mind see tuim tühjusetunne. Selle hea külg oli, et nii ei puhkenud ma nutma. Jürgen saatis mind, tuues põhjuseks, et saaks mind lohutada.
Miks küll just Lisanna? Mida ta tegi? Ma tean, et põhimõtteliselt ei suudeta seda mõrvamüsteeriumi minu abita lahendada. Ma olin temale kõige lähedasem inimene väljaspool tema peret. Siis veel see tema poiss-sõber Felix. Aga ma ei suuda aidata. Ma lihtsalt ei mäleta. Sulgesin silmad, kui rinnus pitsitav süütunne tagasi hiilis. Kohutav valu ei lahkunud mu südamest enne, kui koju jõudsin.
Tonn kasutatud salvrätte põrandal. Kell, mille seierid näitavad kolm öösel. Sassis tuba. Õpikud ning vihikud põrandal lohakalt laiali. Telefon voodi kõrval. Mina lebamas ärkvel voodis. Ma proovin midagi meenutada, kuid ei suuda. Ma ei märkagi, kui tasapisi väsinud silmalaud kinni vajuvad…
Seisan Lisannaga pimedas bussipeatuses. Lisanna naerab, kui räägib homsetest sündmustest. Must kuju lähenemas …
Mällu sööbib teravalt pilt Felixist, veri vihasele näole piserdatud…