Kaos enne sündi: režissööri mõtted

Monika Bronzini 142.b

Kui räägitakse noorte tehtud filmidest, mõeldakse tihti väikseid katsetusi. Seda justkui tehakse „kogemuse saamiseks“. Aga võib-olla on noorte filmides hoopis midagi, mida suurtes produktsioonides järjest vähem leidub: vajadus midagi päriselt öelda.

Sel suvel alustab võtteid „RUPTURA“. Minu projekt, mis on sündinud ideest, et kino ei pea olema kauge ega kättesaamatu. See võib sündida koolipingis, öistes märkmetes, sõprade vestlustes ja inimestes, kes otsustavad uskuda millessegi enne, kui sellel on nimi või kuju.

Film räägib range süsteemiga maailmast, kus inimesed täidavad vaikides oma rolle ning elu liigub korrastatud rütmis. Maailma keskmes on Kujutlusvõime ja Eristamisvõime – kaks tegelast, kes on inimkehastused vastavatest tunnetest. Just nemad hakkavad märkama mõrasid süsteemis, mis neid ümbritseb . Kui kord nende ümber lagunema hakkab, sünnib midagi uut: inimesed hakkavad tundma, looma ja mõtlema iseenda eest.

„RUPTURA“ on allegooriline lugu kontrollist, sisemisest ärkamisest ja sellest, kuidas ilu võib sündida kaosest. Filmi atmosfäär on inspireeritud antiikmütoloogiast, rituaalidest ja teatrist, kuid kõige tuumas on ikkagi inimene, tema hirmud, tema soov mõista ja tema vajadus kuuluda.

Sellise maailma loomine tähendab pidevat tasakaalu kujutluse ja praktilise reaalsuse vahel. Viimaste kuude jooksul on projekti hakanud kogunema eri valdkondadest inimesed: operaatorid, kunstnikud, valgus- ja helitiimi tegelased, näitlejad, produtsendid. Nad pole kokku tulnud sellepärast, et keegi oleks lubanud edu, vaid sellepärast, et noorte loomingus on mingi toorus ja ausus, mida ei saa teeselda.

Lavastajana olen aina rohkem aru saanud sellest, et film ei sünni ainult stseenidest või visuaalidest. Suurim töö toimub enne võtteid. Oluline roll on inimestega rääkimises, meeskonna koos hoidmises, pidevas otsustamises ja vastutuses. Mõnikord tähendab see kümneid telefonikõnesid päevas. Teinekord tuleb lihtsalt olla esimene inimene, kes usub maailma, mida veel olemas ei ole. Võtteplatsil oodatakse lavastajalt korraga kindlust ja tundlikkust, võimet hoida tervikut koos isegi siis, kui kõik liigub kiiresti ja kaootiliselt.

Ja võib-olla just see teebki kogu protsessi ilusaks.

Kino on kummaline kunstivorm. See algab alati millestki väga haprast. Lausest märkmikus, ühest kujutluspildist või tundest, mida ei osata veel sõnadesse panna. Aga õigete inimeste kokku saades võib sellest saada midagi päriselt elavat.

Praegu valmistub „RUPTURA“ oma suviseks võtteperioodiks, mis kestab kokku kaheksa päeva. Selle ajaga tuleb üles ehitada terve maailm: valgus, kostüümid, dekoratsioonid, heli, tehnika ja loomulikult kümnete inimeste koostöö. Selleks toimub ka filmi Hooandja kampaania. Toetus ei lähe ainult toitlustuse ja tehniliste kulude katmiseks, vaid võimaldab sellel hapral ideel päriselt kuju võtta.

Kui soovid aidata „RUPTURA“ maailma ellu viia, saad projekti toetada QR-koodi kaudu, mis viib Sind meie Hooandja kampaanialehele.

Filmis ütleb üks tegelastest: „Tehke, mida hing ihkab.“ Võib-olla peitubki selles kogu filmi loomise mõte. Eesmärk pole teha midagi täiuslikku või turvalist, vaid midagi, mis tundub vajalik. See sünnib soovist kujutada ette maailma veidi teistsugusena ning julgusest see maailm kasvõi korraks ellu viia.