Martin Budanov 143.b, Anna Frederika Tiivas 144.b & Marit Jesse 144.c
Andrus Kangro – see nimi võib tekitada hirmu, rõõmu, soojatunnet või muid emotsioone. Kangrot võib kirjeldada kui humoorikat, intelligentset, kuid ka mõneti ranget meest. Ta paistis silma oma julgete ütluste ja ainulaadse olekuga. Sellegipoolest oli ta pikalt Reaalkoolis austatud keemiaõpetaja. Tema värvikust ei suudaks mahutada ühte artiklisse, kuid et võimalikult detailselt edasi anda Kangro pärandit nüüd, kui ta on pensionile läinud, küsitlesime tema endiseid õpilasi: Maximilian Johan Helenius 144.b, Johann Sild 141.a, Gustav Tamkivi vil!140.a ja Karlis Suvi vil!140.a, kes on nüüdseks meie koolis keemiaõpetaja.
Milline on sinu eredaim mälestus või naljakaim lugu, mis on seotud õpetaja Kangroga?
Maximilian: Kui meie klass sai teada, et keemiaõpetajaks tuleb just Andrus Kangro, panime end põhjalikult valmis, et kindlustada sujuv koostöö. Olime harjutanud esimese tunni eelselt oma miimikat tema naljade jaoks, näitlesime läbi varasemaid Kangroga seotud olukordi, millest kuulnud olime ja nii edasi. Kõik see tekitas suurt ootuspinevust, mis pani meid esimese keemiatunni eel terve vahetund seina ääres reas seisma. Situatsiooni võib võrrelda pulmadega, mil oodatakse pruutpaari saabumist mööda koridori. Määratud oli ka valvur, kes jälgis, millal Kangro antud korrusele jõuab. Minu arvates kirjeldab see olukord väga täpselt, kuidas Kangro tõi oma õpilastes välja distsipliini ja korda.
Johann: Kangrost jäävad alati meelde teemadevahelised kõrvalepõiked päriseluliste näidete mõistmiseks. Ta üritas alati siduda keemiaalaseid mõisteid ja termineid tervisliku eluviisi propageerimisega ja näidetega ühiskonnast, ning ei häbenenud kasutamast huumorit, et saada õpilaste tähelepanu. Samuti killud nagu „Mina käisin koolis veel tsaariajal!“ ja „Kas te ei pesegi hambaid puhta kullaga?“ tegid Kangrost Kangro.
Gustav: Meenub lugu, kui käisin COVID-19 pandeemia tipphetkel tema juures järeltööd tegemas ning seda eeldusega, et saan kärada selle eest, et ma õigel ajal kohale ei ilmunud. Selle asemel oli Kangro mõistev ja rääkis loo haiguse tõttu kaotatud sõbrast, lõpetades vestluse klišee, kuid tõese märkusega: „Parem karta kui kahetseda.“
Karlis: Kõige esimesena tuleb mulle alati meelde 10. klassi orgaanilise keemia praktikum, kus õpetaja Kangro ütles klassile, et tehke kõigepealt tahkest fenoolist lahus ning alles siis lisage lämmastikhapet, aga ise otsustas ta proovida, mis juhtub, kui lisada tahkele fenoolile otse lämmastikhapet. Mina istusin esimeses reas, seega tuli ta minu laua peal oleva kandiku pealt lämmastikhapet võtma ning tegi katse täpselt minu laua ees. Kui ta pani kokku kontsentreeritud lämmastikhappe ja tahke fenooli, reageeris see nii tugevalt, et tekkis väiksem plahvatus ning lisatud lämmastikhape lendas katseklaasist välja ümbrusesse laiali. Mu riided ja kott said sellega kokku ning telefoniümbrisel oli veel pikalt näha sissesöövitatud täkkeid. Ma küsisin ka endiste klassikaaslaste käest lugusid. Neile meenus näiteks see, kuidas Kangro pani hilinenud õpilased seina äärde seisma, kust nad võisid ainult pealt vaadata, kuidas ta õigel ajal jõudnud õpilasi õpetas. Sarnaselt sellele keeras ta ühe loo järgi pärast tunni algust ukse lukku niimoodi, et hilinejad väljast ust peksma hakkasid. Veel üheks meeldejäävaks looks on see, kui ühes tunnis ei osanud mitmed õpilased töövihiku küsimustele suuliselt vastata, seega pani Kangro klassi vasakule poole istuma need, kellel oli kodutöö tegemata ja paremale poole need, kellel oli tehtud. Seejärel lasi ta ühel õpilasel klassist pildi teha ja selle ilma kontekstita Daniel Kaasikule saata.
Kuidas sa Kangro tunde mäletad?
Maximilian: Kangro tunnid jäävad minu jaoks alati ühtede kõige meeldejäävamate hulka. Põhjuseks võib tuua tema meisterliku huumorimeele või otsekohese õpetamisstiili. Näiteks, kui mõnel õpilasel läks tunni alguses kasvõi paar sekundit kauem, et kotist õppevahendeid välja võtta, sai nende tiitliks koheselt juhtoinas. Samuti jäid meil keemilised ühendid tänu talle hästi meelde. Näiteks õppisime oksiidide ja hapete seose selgeks läbi termini ,,nõrga happe vanaema“.
Johann: Kangro tunnid olid alati töise õhkkonnaga. Tunnis oli kord ja teemade läbi võtmine oli struktureeritud ning arusaadav. Kuigi algul jäi mulje mõningasest hirmuvalitsusest (nätsuhirm, 21K-st pärinemise hirm), siis tagasi vaadates olid keemiatunnid ikkagi positiivsed ja meenutan neid soojalt.
Gustav: Õpetaja Kangro meenutas oma karmikäelise õpetamisviisiga alati Terrence Fletcherit, Damien Chazelle’i filmist „Whiplash“ tuntud tegelast. Tema tunnis tublisti kaasa tehes said alati teada midagi uut ja põnevat, ning said ka luua seoseid abstraktsete keemiaga seotud mõtete ja reaalsuse vahel. Kui aga julgesid laiselda või talle vastu hakata, said vaimse karistuse osaliseks, mis tervele klassile meelde jäi.
Karlis: Nii palju, kui ma tundides kohal käisin, õpetas ta väga hästi ning suutis klassis korda hoida. Üks asi, mis Kangro tunnid kindlasti eriliseks tegi, oli „suurepärane“ ohutusnõuetest kinni pidamine. Kui igal pool olümpiaadidel oli kogu aeg kohustuslik, et oleks kindad käes ja prillid ees, kui mingite kemikaalidega tegeleda, siis Kangro praktikumid olid sellised, et kontsentreeritud happed kasutusel ning ise lihtsalt loodad, et tunni lõpus lahkud klassist suuremate söövitusteta.
Kas mõni tema elutarkus, tsitaat või nali on sulle meelde jäänud või sind mõjutanud?
Maximilian: Põhiline elutarkus, mida ta mulle korduvalt rõhutas, oli end mitte läbi põletada. Minu arvates on Tallinna Reaalkooli suguses koolis tähtis õpilastel hoida tasakaalu õppimise ja puhkamise vahel. Just tänu Kangrole on vaheajad minu jaoks süümepiinadeta lõõgastumiseks. Kangro rääkis ka, et ükskõik, kui tubli ja korralik sa koolis oled, ei määra see su ülejäänud elu. Lihtsalt sellest ei piisa, et oskad töödeks mehaaniliselt õppida – vaja on ka ambitsiooni ja tahet teha midagi enamat.
Johann: Mulle meeldis Kangro põhimõte, et tegelikult akadeemiline hinne ei näita midagi, vaid oluline on reaalselt pingutada ja üritada kaasa mõelda. See on palju väärtuslikum kui hinne „5“ eKoolis. Just asjaolu, et ta seda ka nii otseselt välja ütles, andis tegelikult palju enesekindlust juurde, eriti neile, kes on olnud enesega rahulolematu tulemuste üle nii koolis kui ka muudes elu aspektides.
Gustav: Olgugi, et õpetaja Kangro võis paljudele näida türanliku tegelaskujuna, õnnestus tal oma lähenemisega välja teenida paljude austus. Tema südamlikum pool tuli esile vaid aeg-ajalt, sageli suletud uste taga – nagu sel korral, kui ta ütles: „Parem karta, kui kahetseda.“ Sama põhimõte kehtis ka tema tundides, eriti keemia puhul: parem küsida ja katsetada, kui hiljem teadmatuses eksida.
Karlis: Keemia koolieksamikursuse viimasel tunnil tegi Kangro nalja, et ma võiks tulla ise klassi ette õpetama samal ajal, kui ta läheb kõrvalruumi kohvi jooma. Umbes pool aastat hiljem olengi tema asemel klassi ees.
Kangro oli isik, kes tekitas kahtlemata õpilastes vastakaid arvamusi ja andis ainet mitmesugustele põnevatele proosalugudele. Ta jättis nii kooli ajaloole kui ka õpilastele jälje, mis jääb kooli õhkkonda kestma.
Muideks, Kangro ütlusi pole Reaali Poisis olnud 2005. aastast saati ehk nautige tippütlusi viimaste aastakümnete seast, mis on jäänud tsensuuri kinni…
Kuldsed ütlused
A. Kangro: ,,Mis te arvate, et ma tahan seda tundi anda? Ärge isegi lootke et ma tahan siin olla, mina varsti tõmban siit uttu, aga teie jääte veel paar aastat siia.“
A. Kangro: „Sa ei ole rumal. Me kõik oleme lollid.“
A. Kangro: „Ülikoolis tõmbasime pipeti asemel kõike suuga. Ka kontsentreeritud väävelhapet. Läheb mõni hammas, kah mul asi.“
A. Kangro: „Mine koju ja kraabi autol värv maha. Ära isale ütle.“
A. Kangro: „Kas te kive sööte?“
A. Kangro (praktikumi ajal): „Ärge suunake katseklaasi enda poole, suunake kuskile mujale, näiteks pinginaabri suunas.“