Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole ehk rahvatantsijad Reaalkoolis
Rahvatants on traditsiooniline tantsuvorm, mis on kujunenud sajandite jooksul talurahva elu ja pidude osana. Eestis on selle auks ja uhkuseks suursündmus, milleks on Tantsupidu. Seal kogunevad nii rahvatantsijad kui ka kaasaegsemate tantsustiilide esindajad, kes esinevad rahvalike laulude saatel. Uurisime loodusainete õpetaja Anna Kattilt ja abiturient Tuuli Hansonilt, kuidas leidsid nemad oma tee rahvatantsuni.
Kuidas jõudsite rahvatantsuni?
Anna Katt: Minu soov rahvatantsuga tegeleda sai alguse 2009. aastal, mil minu kodulinnas Jõgeval toimus rahvatantsuansambel Tarbatu kontsert. Minu õde tantsis seal ja seetõttu läksime vaatama. Mäletan, kuidas esmalt imetlesin kodus tema kapi küljes rippuvaid säravaid Muhu rahvarõivaid ning seejärel kontserti vaadates nägin, kui hoogsaid ja ilusaid tantse seal tantsiti ning kui palju kergust neis oli. Minu varasem arvamus rahvatantsust kui vanemate inimeste hobist pöördus hetkega ümber sooviks sellega ise tegelema hakata.
Tuuli Hanson: Jõudsin rahvatantsuni läbi Tantsuansambel Lee. Minu ägedad sõbrad tantsisid, uus-kool-uus-mina mõtteviis tõukas tagant, minu lennukaaslane kutsus mind kaasa Lee hooaja avamisele, trenniajad sobisid muude tegevustega – ja nii see alguse saigi. Tartus käies kuulsin sõpradelt ägedaid lugusid rahvatantsust ja tantsuklubist. Avastasin, et ka Tallinnas on oma tantsuklubid, kui lugesin Reaali Poissi, milles oli just kirjutatud rahvatantsust, ja siis liitusingi tantsuklubiga.
Kui kaua olete tegelenud tantsimisega?
Anna Katt: Mina sain võimaluse rahvatantsuga tegelema hakata 2012. aastal, mil koolis meie enda klassi initsiatiivil gümnaasiumi rahvatantsurühm loodi. Olude sunnil tantsisin gümnaasiumi ajal hiljem hoopis kohalikus naisrühmas, mis mulle väga palju kehakooli õpetas. 2015. aastal Tartus ülikooli astudes polnud kahtlustki, et soovin liituda Tarbatuga, mis mind tegelikult rahvatantsu juurde tõi. Tantsisin seal kuus aastat. Tallinnasse kolides asusin õppima ka rahvatantsujuhtide kooli. Tantsimise ja juhendamisega tegelen loomulikult praegugi. Kokkuvõttes jookseb mul kolmeteistkümnes aasta rahvatantsuga tegelemist.
Tuuli Hanson: Alustasin rahvatantsuga gümnaasiumi alguses ehk praeguseks olen sellega tegelenud kaks aastat. Tantsuklubis olen käinud kevadest, seega umbes pool aastat. Eelnev kogemus enne gümnaasiumi tantsimisega mul puudus.
Mis on teie lemmik tants?
Anna Katt: Jaanus Randma tants „Simmanilugu“.
Tuuli Hanson: See küsimus on keeruline küsimus, kuna tantsuklubis on nii palju toredaid tantse, aga esimene mis mul kohe meelde tuli on „Mikser“.
Mis sulle tantsimise juures meeldib?
Anna Katt: Tantsimine on meeleolukas ja intensiivne treening väga heas seltskonnas. See paneb korraga tööle keha ja vaimu, vabastab argimõtetest ning boonusena saab käia üliägedates tantsulaagrites ja loomulikult osaleda tantsupeol.
Tuuli Hanson: See on see seltskondlikkus mis tekib, kui inimesed on justkui teises maailmas ning tänapäeva elutempo ja mured ununevad. Kõik kuulavad Eesti etnomuusikat ja tantsivad nagu tõelisel külapeol. Siis tunnen, kuidas inimesed peaksid suhtlema: ei mingeid nutitelefone, kiirustamistamist ega teiste peale pahandamist. Tantsimises on ainult hüppamine, energia, rõõm ja positiivne meeleolu. Trennist ei saa kunagi ära tulla halva tujuga, sest see annab rohkem energiat juurde, kui kulutab, isegi kui trennid on väga väsitavad.
Öeldakse ju, et lihtsuses peitub võlu ja tantsimine tuleb igal inimesel välja, kui on sisemist leeki selle jaoks. Ärge kartke tantsida ja keerutage üks julge polka selles jahedases sügispäevas.
Ell Juhani 144.b
Anneli Grünberg 144.c