Jõulumuinasjutt Franz Ferdinandist ja Sophiest
Marie Riik 144.b & Helin Luberg 145.b
Milline näeks välja muinasjutulisem versioon Austria-Ungari ertshertsogi Franz Ferdinandi ja tema naise atentaadist, mis lükkas käima esimese maailmasõja? Mis juhtuks siis, kui see lugu oleks kirjutatud detsembris, jõulukuul? Kaks väikest päkapikku panid ennast proovile ja said ühe võimaliku versiooni valmis!
Elasid kord seitsme maa ja mere taga üks kuninglik paar – Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinand ja tema naine Sophie. Ühel lumisel 1914. aasta talvepäeval jõudsid Franz ja Sophie pärast pikka retke lumiste mägede vahel Bosnia pealinna Sarajevo lähedusse. Nad otsustasid seda külastada, hoolimata hoiatusest, et linnas liiguvad ringi siniverelised jõuluvana käest põgenenud päkapikud, kes soovivad teisi lumememmedeks muuta.
Paarike ööbis kõigil kolmel ööl kaunis Ilidža-nimelises linnakeses. Esimesel kolmel päeval käisid nad koos Sarajevo lumist võlumaad uudistamas ja viskasid pilgu peale ka kohalikule jõuluturule, soetades sealt endale head-paremat.
Neljandal külastuspäeval, 24. detsembril, istus Franz koos enda naisega Sarajevo jõulurongi kolmandasse vagunisse, millega nad plaanisid teha linnas väikese tiiru. Sophie kandis lumivalget kleiti ja Franz talveöösinist kuube koos puuvõõrikuroheliste sulgedega kaetud kiivriga. Vaikselt hakkas rong liikuma ning rahvas mõlemal pool teed hõiskas Franzile ja Sophiele järele, kui nad neist möödusid. Paarike imetles maalilist vaadet lumisele linnale ja jäätunud Miljacka jõele. Austusavalduseks kõlasid neile võimsad kahuripaugud.
Ühtäkki, täpselt kell 10.00 kostus pauk, mis ei kõlanud nagu teised. Pahatahtlik Čabrinović, üks jõuluvana käest põgenenud päkapikkudest, oli kuningliku paarikese poole visanud ohvreid lumememmeks muutva pommi. Õnneks põrkas see aga Franzi ja Sophie vaguni tagaküljest edasi neljandasse vagunisse, kus see plahvatas ja muutis seal istuva kolonel Merizzi koos 20 pealtvaatajaga lumememmedeks. „See mehike on selgelt vaimuhaige!“ hüüatas Franz. Rahva seas tekkis paanika, Čabrinović võeti kinni ning rong koos Sophie ja Franziga kiirustas otseteed linna uhke raekoja poole, mille ees säras suursugune jõulukuusk.
Kohale jõudes otsustasid Franz ja Sophie taastusravi majja lumememmeks muutunud kodanikke ja kolonel Merizzit vaatama minna. Mõeldud-tehtud! Paar istus lumesaani, millega asuti teele. Kolonel Harrach pakkus, et ta seisab Franzi kaitseks saani vasak- ehk jõepoolsetele jalatsitele, kust esialgu pomm visati. Kahjuks ei teavitatud saanijuhti vahepeatusest ning järsku pööras ta paremale kohas, kus ta oleks pidanud otse minema.
„Stopp! Te lähete valele teele!“ hüüdis koos kuningliku paariga sõitnud Bosnia asehaldur nimega Potiorek. Hüüet kuuldes juht peatus, et aeglaselt saani ümber pöörama hakata. Selsamal hetkel märkas neid kõrval asuvas kohvikus istuv Gavrilo Princip, järjekordne kättemaksuhimuline päkapikk, kes oligi Franzi oodanud. Ta tõusis püsti ning pikemalt mõtlemata heitis paarikese poole lumememmeks muutva pommi. Kahjuks jäi asehaldur Harrach sel hetkel valele poole saani ja ta ei saanud ertshertsogi ega ta naist kaitsta. Pomm tabas viimaseid vägagi täpselt. Esialgu lootis Harrach, et pomm ei mõjunud, kuid siis nägi ta, kuidas Franz ja Sophie hakkasid aeglaselt lumega kattuma.
„Issand jumal, mis sinuga juhtus?“ hüüatas Sophie muretsevalt Franzile ning samal hetkel kadus ta suu jääkülma lumekatte alla.
„Sophie, Sophie! Ära külmu, meie laste pärast!“ tõi Franz ahastades kuuldavale. Ta proovis enda naist emmata, kuid ta käed olid juba külmunud.
„Teie kõrgeausus, ärge laske lumel võimust võtta!“ hüüatas nendega koos sõitnud kolonel Harrach. „On teil kõik korras?“
„Tühiasi,“ pomises Franz. „Tühiasi. . .“
Järgmisel hetkel kattus temagi nägu neetud lumega. Samal hetkel kuulutas kirikukellade vali helin, et kell oli saanud 11 hommikul. Franz Ferdinand ja Sophie lõpetasid samamoodi nagu nad olid elanud – üheskoos. Gavrilo Princip aga vahistati ning pandi vangi. Tema tegude tõttu algas peagi esimene suur riikidevaheline lumesõda.