ILUST JA ÜHISKONNA- KRIITILISUSEST BALLETILAVAL

Emilie Ruus 141.b

Kui balletiteatri laval esitatakse midagi muud kui „Pähklipureja“, kas see pakub huvi? Olgu lisatud, et etendus tekitab adrenaliini, on painav ja mingil määral hüpnoosi viiv — kas ostaksid pileti? Samuti on ballett ühiskonnakriitiline, teemaks on praegune rahandus- ja kultuuripoliitika, ning etenduse taustal on kuulda kantrist räpi ja tekno muusikani. Endiselt: tegu on balletiga, kaasaegse balletiga, kaasaegse kunstivormiga.

„Forsythe ja Looris“

Olles balletti „Forsythe & Looris“ kahel korral näinud, valdab mind imetlus žanri ja lugupidamine kunstnike vastu. Õhtu, mis oli täis loovust ning isikupära, jätab jälje igaühele, olgu siis hea või halvaga. Näeme, kuidas rahvusballett eksperimenteerib: vaadatakse kui vastuvõtlik on Eesti publik millegi vastu, mis ei ole traditsiooniline. Seda näitasid tühjad kohad saalis ning ka see, et balleti lõpus tõusis püsti vaid pool publikust, kusjuures hajutatult üle kogu saali. Huvitav, kas see väljendas segadust, huvi puudust tundmatu vastu või millegi ootamatu toimumist balleti valdkonnas, milleks ühed on valmis, teised aga mitte. Eks otsustage ise.

Kavas kohtusid kaks kaasaegset lühiballetti, millel olid ühised küljed, kuid erinevad teemad ja esitlusviisid. Juba 15. sajandist pärineva lavažanri raamistikus esitati publikule teoseid, mis šokeerisid ning põimisid erinevaid kunstivaldkondi ühiskondliku eluga. Esimesena tuli esitusele ühe maailma mõjukaima kaasaegse balleti uuendaja William Forsythe’i tuntuim piire lõhkuv teos „In the middle, somewhat elevated“. Lavastuslikult ainuüksi tantsimisele keskenduva balleti keskmeks olid laes hõljuvad kuldsed kirsid, mida enamik saalis viibijaist tantsu kõrvalt tõenäoliselt märgata ei jõudnud. Nii maineka loomingu kõrvale toodi Eesti autori ja rahvusballeti juhi esimene mastaapne ballett pealkirjaga „30,75“. Subtiitreid ning isegi sõnalisi rolle kasutava etenduse eesmärk oli suunata inimesi mõtlema, mida meile ühiskondlikult kunstina pakutakse ja müüakse. Mõlemad teosed olid kaugel „traditsioonilisusest“. Seega kasutati teemadest ja ajastust tulenevalt orkestrimuusika asemel erinevate žanrite audiofaile, millele lisaks lõid helisid tantsijad oma kehadega ning märgatavat rolli kandis ka mõtteliselt täidetud vaikus. Tulemusena pakuti ühisele publikule nii pisarateni painavat ja paigale naelutavat balletti kui parjalt meelelahutuslikku raha ja kultuuri teemadel mõtisklema suunavat tantsuteatrit. 

William Forsythe ja kuldsed kirsid

Nimi, mis on balletimaailmas sama tavaline kui kirjanduses Franz Kafka, kunstis Pablo Picasso ja muusikas John Cage, jõudis Eesti lavale sellel hooajal esmakordselt. Neid isikuid ühendab teguviis: oma valdkonna alustalade muutmine valdkonnasisestes reeglites, sest leiti et kunstis on midagi enamat peale „tavalise“, mida juba niigi palju tehakse. Ameerika koreograafi ja tantsija stiili iseloomustab klassikalise tehnika ühendamine eksperimentaalse liikumiskeelega, mida demonstreeris lavale jõudnud eelmise sajandi üks mõjukamaid neoklassikalisi ballette. Antud balletis puudus kindel süžeeliin, seega puudus ka võimalus tegelastele kaasa elada. Lavastuslikult oli taustaks vaid must ekraan ja lavatoss, valgus oli üsna staatiline ja kostüümideks olid metsrohelised trikood koos mustade sukkpükstega, meenutades proovisaali argipäevi. Ometi oli etendus niivõrd kaasahaarav, et poole tunni jooksul ei liigutanud end saalis peaaegu keegi ja kõigi pilgud olid suunatud lavale, kus toimus korraga haaramatult palju. Isegi silmi ei raatsitud pilgutada, et mitte toimuvast ilma jääda ning sellest tulenesid ka veidi vesised silmad etendust jälgides. Staatilisus saalis oli hämmastav ning balleti ootamatu algus ja lõpp panid osad külastajad lausa häälekalt reageerima. Häälekas oli ka aplaus, millele tuginedes võib väita, et rahvusballeti esitus oli väärikas ja sügavalt puudutav.

Adrenaliin oli laes kui kuldsed kirsid, kui tasakaalu keskpunkt, kui ilu pinge

Balletist terviku moodustamisel kandis suurt rolli Hollandi helilooja Thom Willemsi loodud intensiivne muusika, mis liigutas oma tõsidusega hingepõhjani. Helid suunasid, hoidsid kinni ja vabastasid, samaaegselt nii võttes kui andes jõudu. Muusikaga kooskõlastatult oli balleti eesmärk tuua esiplaanile see, mida tavaliselt varjatakse: keha kui töövahend, mis on kõigil erinev. Keskenduti iga keha individuaalsele reaktsioonile sarnast variatsiooni tantsides. Lisaks liikusid tantsijad laval tungiva ja dikteeriva muusika saatel pidevas kaalutluses: kehad proovisid üheaegselt säilitada distsipliini ja vabastada end selle raamist. Tantsimise taga peitus eksistentsiaalne konflikt: soov valitseda ruumi, samas kaduda selle sisse. Ei rõhutud ilule, vaid reaalelule, sest kuigi etendus empaatiat vaatajas ei tekitanud, olid kõik vaatajad nähtava tõepärasusest haaratud.

Karakterite puudus ei tähendanud aga puudust lavalises hirearhias, mille nimel tegelikult tants käis. Kes pääseb esile, kes jääb silma, kes jääb ellu, kes suudab oma keha sobitada ja kelle keha kulub piisavalt aeglaselt? Laval kujutati maailma, kus ilu sünnib pingest ja pinge loob ilu. Sest see oli ilus, kuidas tantsijad tantsisid – kuidas nad ei mõelnud, vaid käitusid muusikale tuginedes oma instinktidel, ning kuidas muusika neilt ühtaegu võttis ja andis. Ainus staatiline ese laval, mis ilu ka otseselt väljendas, oli lae all hõljuv paar kuldseid kirsse. Mõni võib ehk küsida, kas kujutatud maailm kuulub meile.

Sellise balleti vaatamine noore gümnasistina võttis sõnatuks. Tipptasemel tantsijate esitus tekitas huvi balleti sügavuse ja ilu vastu – kunsti vastu. Hiljem tekkis küsimus, miks ei näidata balletti kõigile. Leidsin ka vastuse: keegi ei oskaks seda täielikult lahti seletada, kuid ehk ei peagi. Samas mõte, et selliselt valdkonnalt võetakse rahalisi toetusi ja seega ka võimalusi ära, jäi mind painama. Ilmselt on kerge eirata midagi, milles pole nähtud ilu, vaid ainult raha. Just sellistel mõtetel jätkas järgnenud ahjusoe Linnar Loorise ballett „30,75“.

Kes on mees roosas?

Kui Forsythe balleti rõhk oli tantsimisel, siis balletis „30,75“ oli rõhk kõigel muul: peamiselt omapäral, loovatel lahendustel ja huumoril. Pealkirjadena kasutatud subtiitrid aitasid jälgijatel seada enda mõtetes raame, ent need üllatasid oma sõnaosavuse ja sügavusega. Meelde jäid „Kohustuslik kirjandus“, „Elava muusika orjad“ ja „Kunstikonveier hakkab käärima“, mis nagu kõik teisedki olid tabavad ning samas laiahaardelised, jättes lihtsa süžee tantsuliseks edastamiseks rohkelt tõlgendusruumi. Balleti peateemaks oli kunsti kontrollimine ja suunamine raamidesse. Ajalooliselt palju kajastatud teemat oli põnev vaadata tänapäevases Eesti kontekstis, kus peategelasena oli lavale toodud kujutis kultuuriministrist. Muigama panid selged paralleelid poliitikast, kuid ka kaudsemad paralleelid kultuurivaldkonna  rahvusvahelisest rahalisest kontrollimisest – näiteks ühe osa pealkiri „Euro-visioon“. Etendus suunas mõtlema nõiaringi üle, kus kunstnikud ei lõpeta kunagi väärika tšekiga, vaid seda kontrollib mees roosas, nii nagu ta kontrollis ka etendust.  

Balletis kõlanud muusika, erinevatest žanritest nagu pop, räpp ja tekno, väljendas olemuselt jagatava sõnumi olulisust. Autor ise nimetab etendust tantsu-pungiks, sest „Punk on protest. See on EI kõigele, mis on liiga korralik, viisakas ja korporatiivne.“ Väljendati viha, kuid väga kunstilisel viisil, kus visuaalselt näidati, kuidas loojad nii sisemiselt kui välimiselt kokku kukuvad – põhjuseks pinge rahastamatusest ja ahnusest. Lavastuslikult toetati emotsioone erksavärviliste kostüümide, kohati silma kriipiva valgustuse ning massiliste trupinumbrite kasutustega. Ent ka muul moel: kõige suurem sümbolistika peitus rekvisiidina kasutatud „rahas“, mis hiljem lava juurde minnes selgus, et olid antud etenduse piletid. Iga laval laiali loobitud rahatäht viitas seega tühjadele kohtadele saalis, ning seeläbi ühiskondlikule kultuurihuvi puudumisele või liiga kallitele piletitele. Ent nagu see mõttearendus, lõppes ka ballett liiga kiiresti, ootamatult ja kummaliselt. Tänati publikut toetuse ja tulemise eest, kuid lahendust ei leitud. Ballett aitas ehk avada teadlikkuse aknaid kunsti kõrvaltvaatajatele, ent minu jaoks jäi lõpp siiski poolikuks. Ehk leiame vastused kergitatud probleemidele ühiskonnast ise ning võib-olla oligi see lavastaja eesmärk. 

Minge vaatama!

Käime klassiga, kooliga ja isekeskis teatrites, muuseumides ja kontsertidel. Loodetavasti on need meile selgeks teinud vajalikkuse õppides midagi füüsiliselt ise kogeda. Nii on ka ballett loodud selleks, et mõjutada mõtlemist ja tundemaailma. Soovitan balletti „Forsythe ja Looris“ soojalt kõigile, kes vähegi mistahes kunstis ilu püüavad leida. Ilu ja ühiskonnakriitilisust…