Parafraseerides Platonovit: miljonitest peab ometi kasu olema, sest need on raisatud meie kubermangus ja mitte mõnes teises ning mingil moel peab see ennast ikka tundma andma. Pea sajand hiljem haaras sellest mõttest kinni Mihkel Ilus ja olles varustatud kirjandusliku seljatagusega, seadis sihikule moodsa maailma. Ei ole ju Tallinaski samalaadsed väärplaneerimised kaugeltki unustusse vajunud, vaid kergitavad tahes-tahtmata pead, realiseerudes vahetevahel näiteks 130 000 kaubandusele pühendatud ruutmeetri linnaplaani liitmisena.
„Gradovi linn“ on justkui almanahh, mis võtab kokku kõikide tühjade projektide olemuse, ja kuna need bürokraatlikud ettevõtmised on niivõrd hingetud, ei ole ka nende ühiseks esindamiseks palju tarvis. Konstruktsioon on ebakorrapärane, sest ebakompetentsust rahaga ravida ei saa. Puidust vaaterattaskelett on jäetud täiesti kaunistusteta, üks taladest on murdumise äärel – tegu on ehitisega, mida ei kasutata ja millesse ei panustata. Kes seda tahakski teha? Inimestele on võõras eksisteerida ruumis, mille sündi on kinnitab vaid allkiri paberil. Kogu keskkond paistab silma apaatsusega, puudu jääb nii vaenulikkusest kui lähedusest, ehk mingisugusestki motiveerivast jõust. Esialgne soov avastada, uurida inimesele omasest pahest tingitud raiskamise tulemust asendub mõne aja möödudes sünge tahtega vaateratas maha jätta. Bürokraatial ei olegi võimekust suhestumisväärset ruumi luua.
Mihkel Ilus räägib oma teosest kui looduse loomulikust käigust – nii nagu jäeti näitusel lagunema too kummuli vaateratas, lagunevad asjad ka praegu meie linnaruumis. “Gradovi linn” oli räägib loo unistuste ja lootuste tuhmumisest ning katkemisest. Töö kujundust mõjutas Kadrioru vaateratas 90ndatel, mis jäi traagiliselt lõbustusäri muutumisega ajale jalgu ning kaotas oma rolli ühiskonnas. Kohe tuleb silme ette veel üks tuttav vaateratas – T1 Mall of Tallinna erksate plinkivate tuledega vaateratas. Ilus tunnustab ka seda ideed ning väidab veel, et omal ajal vaadati kadedalt Soome poole, ihaldades toda igavese peo ja lõbu siluetti, mida Tallinna ranged tänavad ei pakkunud. Kui aga meil on nüüd see, mida ihaldasime, see võrratu siluett, pole midagi õhkkonnas muutunud. Oma olemuselt on linn siiski sünge ja karm.
Siit väljendub mingil määral ka ühiskonnakriitika, kus justkui vaadatakse nukra pilguga meie vajadusele muuta oma olemust, et olla nagu teised. Tegelikult pole see ju saavutatav. Ja nii ongi sündinud, et moodsa ja lõbusa silueti asemel on linn sünnitanud veel ühe juba surnud atraktsiooni – lootuse, mis tuhmus oma sünni hetkel. Siin on peidus ka väike moraal olla ettevaatlik sellega, mida soovida, sest see võib reaalsuseks saada. Nagu praegu näeme, moodne siluett on olemas, kuid sisu puudub täielikult.
„Gradovi linn“ on üks efektsemaid näiteid tänapäeva kunstist, mille olemust on raske lühidalt kokku võtta ning mille sisu tõlgendamiseks on palju erinevaid viise. Lisaks näeme ka tugevat eeltööd ja mõtestamist – asjad on omamoodi kontrollitud kaoses lagunemas. Üldiselt on tegu väga Mihkel Ilusale iseloomuliku tööga, kus on kasutatakse imeliselt ära ruumi ülesehitust.
Sellega ongi lõppenud järjekordne kunstinurk. Järgmises numbris võtame ette kunstniku Katja Novitskova.