Kui jutt käib ajaloo parimatest filmitriloogiatest, siis mis tuleb teil esimesena pähe? Kindlasti peab mainima „Sõrmuste isanda“ triloogiat, esimest „Tähesõdade“ triloogiat, võib-olla ka selle eelloo triloogiat. Igatahes on neid tuntuid märuli-fantaasia saagasid mitmeid. Kuid üks tunnustatumaid filmitriloogiaid paistab nende seast silma. „Before“ triloogia, nagu seda kutsutakse, koosneb filmidest „Enne päikesetõusu“, „Enne päikeseloojangut“ ja „Enne südaööd“ ning seda peetakse üheks kõige paremaks filmitriloogiaks läbi ajaloo.
Kõik kolm filmi on kohati toorelt filmitud, koosnedes ainult dialoogidest ja monoloogidest, mitte pingelistest ja närvesöövatest märulistseenidest. Seega vastanduvad need teistele eelnevalt mainitud filmisaagadele.
„Enne päikesetõusu“ (1995) on kõige tuntum neist kolmest filmist ning kahtlemata ka inimeste lemmik. Noor Jesse (Ethan Hawke) ja Céline (Julie Delpy) kohtuvad rongis keset Euroopat ning otsustavad koos Viinis rongi pealt maha tulla. Nad veedavad järgnevad 24 tundi koos mööda linna jalutades ja seejärel jätavad teineteisega hüvasti. Minule on filmi esimesest vaatamisest meelde jäänud kaheminutiline trammistseen, kus nad mööda suvist Viini sõidavad ning lihtsalt räägivad. Kui satun siniste Kopli-Kadrioru trammidel sõitma, tuleb see stseen alati meelde. Kuidas küll võib üks film, milles vaid kaks inimest jutustavad, saada nii palju tunnustust? On ainult üks viis teada saada!
„Enne päikeseloojangut“ (2004) vaadates on esimesed viis minutit raske naeratust tagasi hoida. Kui Jesse ja Céline uuesti kohtuvad, tundub, et nad polekski üheksa aastat lahus olnud. Nende autentne ja südamlik jutt jätkub sama kergelt piinliku tundega. Selle filmi teeb veelgi paremaks see, et lisaks Richard Linklaterile on filmi kirjutamisele kaasa aidanud nii Hawke kui ka Delpy ise. Isegi mitu aastat hiljem suutis see film mõjuda täpselt sama hästi kui esimene, võib-olla isegi paremini.
„Enne südaööd“ (2013) oli imeline viis kokku võtta Jesse’i ja Céline’i lugu. Jällegi on tore näha, kuhu nad järgneva üheksa aastaga jõudnud on ning kuidas nendevaheline suhe pole grammigi muutunud, ainult kasvanud nagu nad isegi. Igal filmil nendest kolmest oli oma võlu, kuid just see film jäi mulle enim meelde oma mõtteterade poolest. Kõik jutud elust ja armastusest mõjusid sügavalt, kuna need tulid erinevatelt tegelastelt, mitte ainult Céline’ilt ja Jesse’ilt. Samas oli see film neist kolmest kõige emotsionaalsem ning raskem vaadata. Mõnes mõttes polnud sellel enam liigset romantilist filtrit, mis oli esimesel kahel filmil, ning iga vaidlus tundus palju päriselulisem ja kaalukam.
Näitleja Aimee Lou Wood on öelnud, et see on triloogia, millega sa üles kasvad. Ning kuigi lugejaskond on veel ehk liiga noor, et isegi esimeses filmis ennast leida, siis usun, et ühel päeval tuleb meile igaühele üllatusena, kui avastame, et oleme esimese või teise või isegi juba kolmanda filmi mõistmiseks üles kasvanud.