Intervjuude käigus selgus aga probleem: mina näen neid koole selgelt eliitkoolidena, kuid koolijuhid nii ei arva. Lõpuks otsustasin artikli teha hoopis sellest dilemmast.
Eestis pole riigi tasandil haridussüsteemis defineeritud eliitkooli mõistet, kuid siiski on see igapäevaselt väljendina kasutusel. Siin joonistuvadki välja kaks eri leeri: see, mida avalikult räägitakse õpetajate ja koolijuhtide poolt – eliitkoole pole olemas – ning õpilaste arusaam asjale. Aga kummal siis tegelikult õigus on? Kas õigus on neil, kes seda kooli üles ehitavad või neil, kelle jaoks on loodud see õppekeskkond?
Ilmselt pole ühtset õiget vastust, et kas näiteks Reaal on eliitkool või mitte. Selle küsimuse saaks ära lahendada, kui meil oleks ühtne arusaam eliitkooli definitsioonist, kuid täna sellist konsensuslikku arusaama pole. Koolijuhid näevad eliitkooli mõiste taga tugevalt elitaarsust, õpilased aga pigem seda, et tolles koolis on väga suur õppekoormus ning tulemused on silmapaistvad. EKI defineerib eliitkooliks sisseastumiskatsetega kooli, kus õpilastele esitatakse kõrgemaid nõudmisi. Selle järgi tundub vähemalt minule, et Reaal on kindlasti eliitkool.
Ka erinevates meediaväljaannetes on nimetaud G5 koole eliitkoolideks, näiteks ERR-i artiklis, mis rääkis 2020. aasta sisseastumiskatsetest. Selles artiklis on toodud teiste seas välja ka Reaal ja GAG. See näitab, et ka laiem avalikkus näeb osasid Tallinna kesklinna koole pigem eliitkoolidena. Nende seast kerkivad eriti esile just G5 koolid.
Kui minna mõnda uude seltskonda ja öelda, et olen näiteks Reaalist, on esimene reaktsioon, et issand, mingi eliitkooli tõusik. Nii näevad nii-öelda tavakoolide õpilased näiteks Reaali ja GAG-i. Kuid ka Reaali ja GAG-i enda õpilased näevad koole pigem eliitkoolina. Näiteks 11.c klassi õpilaste seas 92% inimestest ütles, et näevad Reaali eliitkoolina. GAG-i 12. klassi õpilastest nägid oma kooli eliitkoolina 93% vastanutest. Järelikult on õpilaste seas väga selgelt välja kujunenud arvamus, et tegemist on eliitkoolidega.
Paljud õpilased, kes on lõpetamas põhikooli, ei julge tihti isegi kandideerida, sest arvavad, et seal on nii raske ja hirmus. Selline kogemus oli paljudel minu sõpradel põhikoolist. Henrik Salum tõi sama paralleeli välja ka näiteks õpetajatega töövestlusel, kus mitu korda on juhtunud nii, et kandideeriv õpetaja on öelnud, et tal on hea meel, et ikka vestlusele kohale tuli. Alguses oli kaalutud, et ka üldse sinna kooli kandideerida õpetajaks, kuna kõrvalt vaadatuna tundub kool õpetaja jaoks liiga kõrgel tasemel olevat. Ene Saar ütles, et tuleks kindlasti tegeleda selle probleemiga, et õpilastel jääb julgusest puudu, et kooli kandideerida just sellepärast, et nad arvavad, et nad pole piisavalt head.
Kaks anonüümset indiviidi jõusaalist, kes mõlemad käisid Reaali põhikoolis, ütlesid, et kõige rohkem erineb õpilaste suhtumine kooli ning haridusse. Toodi välja, et aktusel on kõik kenasti riides, tüdrukuid lastakse enne uksest sisse ning väärtustatakse pigem klassi targemaid, mitte neid klassi kloune tagapingis. Võrreldes Reaali nende uute gümnaasiumidega, siis asjalood nii head ei olnud. Ehk siis õpilastel, kellel on millega võrrelda, leiavad, et head kombed on need, mis eristavad Reaali teistest paljudest Eesti koolidest.
Lisaks annab eliitkooli kuvandile ja mainele ka juurde asjaolu, et neisse koolidesse panevad enda lapsed nii-öelda rikkad ja ilusad inimesed. Tunnetan, et eliitkoolides on suurem kontsentratsioon lastest, kelle vanemad on avaliku elu tegelased, arstid või niisama edukad inimesed. See loob aga nõiaringi, sest nende lastest omakorda kasvavad suurema tõenäosusega edukad inimesed. Nemad aga omakorda toovad tulevikus oma lapsed neisse eliitkoolidesse.
Henrik Salum mainis ka esimese klassi katsete juures seda, et esimesse klassi võttes ei näe katsetega ära, kas õpilane tegelikult ka sobib nende kooli, kuna mõni lapsevanem saabki suunata rohkem ressurssi, et oma last katseteks õpetada (lihtsalt tuupida). Nii saavadki nende lapsed kergemini kooli sisse. Muidugi ei pruugi see ilmtingimata halb asi olla. Reaal on suurepärane koht, kus endale eluks ajaks väga laia silmaringiga tarku sõpru leida. Samas tekitab see aga ühiskonnas veel suurema kihistumise ning loob suletud ringi. Sellest jääbki kõrvaltvaatajale muljel, et need on need eliitkooli tõusikud.
Kui tulla nüüd õpetajate ja koolijuhtide maailma, siis seal on arusaamad pigem vastupidised. Nii GAG-i direktor Henrik Salum kui ka Ene Saar ütlesid, et neile meeldib oma koolist mõelda kui õppimiskallakuga koolist. Sellest tekib aga küsimus, et kas kõikide koolide eesmärk pole õppimine. Koolijuhid ja õpilased analüüsivad olukordi erinevalt, kuna see pool, mida nad koolist näevad, on ka erinev.
Sel aastal on GAG-is esimene lend, kui pole 7. klassi võetud juurde ühte klassi katsetepõhiselt. Henrik Salum toob üheks põhjuseks selle välja, et alt tuleb elukohapõhiselt määratud klasse palju peale ning koolil lihtsalt puudub võimekus, et veel ühte klassitäit õpilasi igal aastal vastu võtta. Isegi kui oleks võimalik väikest arvu õpilasi vastu võtta, siis see ei ole õpetajate vaeva väärt, kuna katsete koostamine on pikk ja keerukas protsess. Henrik Salum toob välja ka selle, et kuigi neile põhikooli enam katsetega sisse ei saa, on nende põhikooli lõpueksamite tulemused endiselt väga head. Tema jaoks näitab see seda, et ei ole olemas last, kes ei oleks võimeline õppima. Esimesse klassi ei võeta juba ammu lapsi katsetega, vaid elukohapõhiselt. Siit jookseb ka välja üks eliitkooli tunnusmärk ning selleks on rasked katsed, mille põhjal valituks osutuvad vähesed. GAG-is katseid enam põhikoolis pole, kuid Reaalis endiselt on.
Ene Saar tõi välja, et üheksakümnendatel oli Eesti haridustase palju ühtlasem, kui see praegu on. Selline koolide kihistumine ja igaaastane koolide võrdlemine pingerea alusel võib ka olla üks eliitkooli maine kujundaja. Sel aastal sai Reaal esimese koha riigieksamite tulemustel. G5 koolide elitaarsele mainele lisab veelgi juurde pidev võistlus eksamitulemuste pärast.
Üks probleemidest ongi just see lõhe, mis lahutab õpilaste ja koolijuhtide vaadet. Nad omandavad erineva perspektiivi koolile. Kindlasti tuleb siin arvestada seda, et koolijuhid peavad olema poliitkorrektsed, kuid minul on võimalik olla oma arvamusega brutaalsem ja otsekohesem. Mõiste õppimiskallakuga kool jooksis läbi nii intervjuust Ene Saarega kui ka Henrik Salumiga ja mulle jäi mulje nagu see oleks kokkuleppeline sõna, mida kasutada eliitkooli asemel. Henrik Salum vastas, et tegelikkuses sellist kokkulepet pole ja ju siis mõlemale meeldib lihtsalt selline väljend. Ene Saar ütles, et temal pärineb see mitme aasta tagusest loost, mida rääkis talle üks hea sõber. Nimelt kuulis sõber tänaval, kuidas kaks inimest vestlesid ning üks ütles teisele, et tema laps õpib selles õppimiskallakuga koolis, Reaalkoolis.
Minu isiklik arvamus on järgnev. Tulin Reaalkooli gümnaasiumisse teisest koolist. Kui keegi oleks mulle seda 9. klassi kevadel öelnud, oleksin ma vastanud (tegelikult vastasingi), et mina sinna eliitkooli sõgedate õppijate hulka küll ei lähe. Tuleb välja, et ikka tulin, kuid seda ka rohkem eksperimendi korras ja arvasin, et peale esimest perioodi lahkun. Kõrvalt vaadates tundus Reaal kindlasti eliitkool. Just sellepärast, et rõhutati igal pool oma tugevaid traditsioone ning reegleid. See natukene meenutas mingit kuninglikku õukonda (võib-olla natukene drastiline näide), kus kõik on nii uhke ja seda saab lubada endale ainult ühiskonna kõrgem klass.
Kooli saabudes sain paari kuuga aru, et tegelikkuses pole asi nii hull. Rebaste nädal oli tohutult äge, õppima peab kindlasti rohkem, kuid mitte hullumiseni, nagu rääkis mulle üks kamraad GAG-ist (muidugi minu eesmärk pole ainult viisi saada, siis ilmselt peaks hullumiseni õppima), reeglid pole nii karmid midagi. Jah, kui kapuutsiga pusa selga paned, sest sul on külm, siis saad kahelt õpetajalt viie minuti jooksul sõimata, aga muidu kannatab ära küll. Isegi vales suunas trepist üles minemine on hea tahtmise juures võimalik.
Kokkuvõteks ütleksin, et olukorda kirjeldab hästi ühe vilistlase öeldu: ,,Väljast vaadatuna tundub nagu what the f***, aga sees olles on maailma kõige ausam koht.“ Eemalt tunduvad koolid rohkem eliitkoolina kui nad tegelikkuses on. Ütleksin, et eliitkooli maine on juurdunud nende koolide juurde, kuid seda mitte elitaarsuse mõttes, vaid pigem tähenduses, et koolides on kõrge tase, neisse on keeruline sise saada, õpilastelt oodatakse viisakamat käitumist ning juurdunud on rohkem traditsioone.
Anna-Liisa Saar 139C