Eesti raudmehed ja -naised

Mihkel Joosep Ruut 144.b

Ironman on pika puuga kõige levinum triatlonivõistlus maailmas. Vägevaid mitmepäevaseid triatlonifestivale korraldatakse kokku üle 170 erinevas linnas ning need hõlmavad nii kohalikke vabatahtlikke kui ka rahvusvahelisi korraldajaid. Tänu Triatloniakadeemiale jõudis Ironman 2018. aastal ka Tallinnasse!

Mis on Ironman? Ironman on uhkelt bränditud triatlonivõistlus ehk võistlus, mis kombineerib ujumise, rattasõidu ja jooksmise. See erineb harilikest triatlonivõistlustest oma eriliselt pika raja poolest. Harilikult jääb raja pikkus 10 ja 100 kilomeetri vahemikku. Ironman pöörab selle kõik pea peale, pikendades 50-kilomeetrist olümpiadistantsi rohkem kui neljakordselt – kokku 226,3 kilomeetrit. See koosneb 3,8-kilomeetrisest ujumisdistantsist, 180-kilomeetrisest rattasõidust ja kirss tordil on täismaraton. Ironmanil on ka lõbus väikevend Ironman 70.3 ehk pooldistants, mille sihtgrupp on pigem võistlussportlased ja harrastajad kestvussportlased. See hõlmab endas 1,9-kilomeetrist ujumist, 90-kilomeetrist rattasõitu ja lõpetuseks poolmaratoni.

Ironman sai alguse Hawaii sportlaste debatist, mis algas spordiklubide vahel suminat tekitavast küsimusest, kes on parimad sportlased. Vaidlusele lõpu tegemiseks võtsid USA mereväeohvitser John Collins koos abikaasa Judy Collinsiga ohjad enda kätte ja korraldasid esimese Ironmani võistluse. See koosnes Hawaiis väga tuntud kohalikest võistlustest: Waikiki Roughwater Swim’ist (3,9km), Around-Oahu Bike Race’ist (180km) ning Honolulu maratonist (42,2km). Algselt toimus see väikeses sõpruskonnas meelelahutuseks. Kuulsuse leidis Ironmani võistlus 1979. aastal artikli „Sports Illustrated“ avaldamisega ja „ABC Wide World of Sports“ telesaatega, mis tutvustas Ameerika Ühendriikides sportlastele uut ja intrigeerivat võistlust. Suurbrändiks, nagu me seda täna teame, muutus Ironman alles 1990. aastal, kui selle ostis ja moderniseeris dr. James P. Gills, muutes selle ülemaailmselt tuntuks.

Heites pilgu tagasi Eestisse: võistluspäev – kas murdis osalejad või tegi neist lõplikult raudmehed? Sportlased alustasid laupäeva hommikut kogunedes kell 7.30 starti teadmata, et võistlus lükatakse 45 minutit edasi. Varajasel hommikul oli ilmataat veel rahulik – Raku järv oli kaetud läbipaistmatu niiske uduga. Stardis praktiseeriti harilikku võistluseelset protseduuri – stardi haipimist. Järvest välja ronides tervitasid sportlasi esimesed külmad tuuled . 180-kilomeetrine rattarada algas rahulikult, vaid väikese tuuleiiliga. Jõudes aga Türisalu pangale, tabas sportlasi lõunaks tekkinud tormituul. Aga nagu tšempionid ja raudmehed ikka, pressisid nad tempokalt sellest läbi. Pärastlõunal jõudsid esimesed sportlased Unibet Arena eest jooksurajale, kuid neile oli veel üks õnnetu üllatus varuks. Nimelt hakkasid neid piitsutama hallid ja külmad paduvihmahood. 42,2-kilomeetrisel jooksurajal oli nii mõnigi lõik täiesti üle ujutatud.

Ainult kõige kõvemad vennad ja õed närisid täisdistantsist läbi, see neist raudmehed ja -naised teebki. Esimesena ületas täisdistantsil finišijoont prantslane Remi Conte tulemusega 8:08:04 ning hõbe- ja pronksmedalid pälvisid taanlane Viktor Bertin (8:14:47) ja prantslane Le Lay Aurelien (8:23:03). Esimene eestlane, Kristofer Kamberg ületas finišijoone 10. kohal ning veetis rajal kokku 8:37:09.

70.3 ehk pooldistantsil oli meil aga superõnn, sest Eestile tõi au ja uhkuse profisportlane Henry Räppo, kes suutis läbida ~120 km ajaga 3:38:31 ning sai selle tulemusega Ironman 70.3 Tallinn 2026 kuldmedali. Henry võistlusstrateegia toetus tema peamisele tugevusele – jooksmisele. See kajastub ka selgelt protokollis: nii ujumise kui ka rattasõidu mõõdupunkti jõudis ta teisena ning ratta otsast tulles asus jooksurajale minut hiljem kui liider. Jooksurajal oli aga tema võimalus särada ning ta ei lasknud seda käest, lõpetades täpselt üks minut ja seitse sekundit enne teist kohta, mille saavutas sakslane Hannes Butters ajaga 3:39:38. Pronksmedal jäi prantslasele Enzo Bourdonile, kes jõudis finišisse ajaga 3:41:12.