Demokraatia ja vabaduse edendamine või hegemoonia?

Helena Simson 144.a

Pärast teise maailmasõja lõppu on globaalne juhipositsioon ning domineeriv roll olnud Ameerika Ühendriikide käes. Tugev sõjavägi, suur majandusvõrgustik, kuulumine NATO-sse ja ÜRO-sse – kõik see on andnud USA-le võime mõjutada ülemaailmseid ja rahvusvahelisi protsesse palju rohkem kui enamikel teistel riikidel. Oma tegusid on seletatud ning põhjendatud õigusliku korra hoidmise ja demokraatia kaitsmisega maailmas, kuid analüütikute hinnangul on see lihtsalt viis saavutada poliitiline ja majanduslik kontroll üle teiste riikide. Seda saab vaadata näiteks läbi kolme aktuaalse situatsiooni maailmapoliitikas.

Venetsueela

Üheks peamiseks näiteks USA hegemoonilisest käitumisest on aasta alguses aset leidnud rünnak Venetsueelale ja sealse presidendi Nicolás Maduro kinnipidamine ja New Yorki kohtu alla toimetamine. Operatsiooni käigus pommitati Venetsueela põhjaosa ning hukkus üle kaheksakümne inimese. Rünnak külvas palju segadust ja hirmu kogu Venetsueela ühiskonnas. Operatsiooni õigustati väidetega, et president Maduro on seotud narkoterrorismi ja korruptsiooniga, millega sarnased süüdistused esitati mehele ka 2020. aastal. Kui vaadata olukorra tegelikke tagamaid, on lihtne näha, et rünnaku eesmärk oli kontrolli saavutamine Venetsueela naftavarude üle, mis on arvatavasti maailma suurimad. See rikub aga rängalt Venetsueela suveräänsust ja on vastuolus ÜRO põhikirjaga. Antud situatsioon näitab lihtsalt, et kui asi puudutab USA huve, ei kardeta kasutada sõjalist jõudu oma eesmärkide saavutamiseks.

Gröönimaa

Teine näide Ameerika Ühendriikide katsest oma võimu laiendada on Gröönimaa küsimus. Soovi osta ära Gröönimaad, mis kuulub täielikult Taani Kuningriigi koosseisu, seletab president Donald Trump sellega, et Gröönimaal puudub jõud ennast Venemaa või Hiina potentsiaalse rünnaku eest kaitsta ning see kujutab omakorda ohtu Läänele. Veel on USA-s välja toodud, et Gröönimaa on kuulunud varem Ameerika Ühendriikidele, viidates teise maailmasõja aegsele korraldusele, ja et Taani peaks aladest loobuma. Tegelikult on Gröönimaa USA jaoks lihtsalt geograafiliselt oluline tugipunkt samal põhjusel, miks on tahetud omada ka Kanadat, nimelt kontroll ja võim Arktika üle. Kliimasoojenemisega seoses muutuvad Arktika mereteed üha ligipääsetavamaks ning see tuleb tulevikus majanduslikes ja sõjalistes aspektides suuresti kasuks. Ei saa mainimata jätta ka fakti, et Gröönimaa pinnas leidub palju väärtuslikke muldmetalle, mille kaevandamise vastu tunneb USA suuremat huvi kui kunagi varem. Näiteks on miljardärid nagu Jeff Bezos, Bill Gates ja Michael Bloomberg salaja investeerinud tehisintellektil põhinevasse haruldaste muldmetallide kaevandusse Gröönimaal, mis näitab strateegilist geopoliitilist käitumist. Sellele lisaks oleks Gröönimaa Ameerika Ühendriikidele sobiv koht sõjaväebaaside rajamiseks, et tuua oma väed Euroopale lähemale. USA püüet vabaduse ja demokraatia eest seista ei toeta ka president Donald Trumpi väljaütlemine, et kuna ta Nobeli rahupreemia laureaadiks ei saanud, pole ta kohustatud ainult rahust mõtlema. See kinnitab samuti arusaama, et tegu on oma riiki tugevdava tegevusega, mille lõplik eesmärk on saavutada ülemaailmne hegemoonia, isegi kui see tähendab riikidevaheliste kokkulepete rikkumist ja seab ohtu inimeste heaolu.

Vene-Ukraina sõda

Võib väita, et Ukraina ja Venemaa vaheline sõda ei ole lihtsalt kahe riigi konflikt, vaid laiem geopoliitiline võitlus, mille kaudu Ameerika Ühendriigid proovivad hoida ja laiendada oma positsiooni maailmas. USA on teinud endast nii-öelda rahuvahendaja, et omada kontrolli sõja käigu ja otsuste üle. Läbi selle pakub ta tuge Ukrainale, et mitte lasta Venemaal liiga tugevaks muutuda. Analüütikud näevad selles strateegilist tegutsemist. Kui Venemaa nõrgeneb ja tema mõju Euroopas väheneb tugevdab see USA positsiooni NATO juhina ning suurendab Euroopa riikide sõltuvust Ameerika kaitsesüsteemidest. Ameerika Ühendriigid on ka ühed peamised Venemaa-vastaste sanktsioonide algatajaid, mis näitab, kui suur roll on USA-l selles sõjas. Võib järeldada, et USA püüab hoida maailma sellisena, kus just temal on keskne koht julgeoleku ja poliitiliste otsuste tegemisel.

Kahtlemata on hetkel maailmas ärevad ajad ning uusi probleeme tuleb päevakorda kiiremini kui eelmised oma lahenduse leiavad. Kuid see ei tähenda, et tuleks käed rüpes istuda ja paremaid aegu oodata. Kas konfliktid leiavad lahendused või seisame me tõesti kolmanda maailmasõja äärel? Seda näitab vaid tulevik.