CanSat 2026 ehk kali annab tiivad

Marten Suits 142.c

Elizaveta Žitnik 142.c

Kõik teavad, et Eestis toimuvad pidevalt projektid, võistlused ja muud väljakutsed, kus reaalikad on pea alati esindatud. Nii toimus ka märtsi lõpus CanSati võistluse eelvoor, kus üle Eesti kokku tulnud 17 tiimi seas olid ka Reaali võistkonnad.

CanSat ehk purksatelliit on kooliõpilaste inseneeriavõistlus, mille raames on tiimidel vaja ehitada üks 0,33-liitrise purgi suurune satelliit, mis peab mõõtma õhutemperatuuri, rõhku ning läbi viima veel üht, tiimi enda valitud eksperimenti. Võistlus koosneb kahest voorust: esimesel kukutatakse satelliidid 400 meetri kõrguselt ning need peavad sujuvalt langevarjuga langema, hoides samal ajal maajaamaga raadiosidet. Esimese vooru ja ka vahepeal tehtud aruannete põhjal valitakse välja seitse tiimi, kes saavad võistluse lõppvooru. Lõppvooru võitjatiim saab auhinnareisi Amsterdami.

Kuigi võistlus oli alles märtsis, hakkas satelliitide kallal töö juba novembris, kui tuli hakata oma purgi kontseptsiooni looma ja see esimese aruande kujul esitada. Nüüd jäi tervelt neli kuud, et projekt lõpule viia. See tundub nagu piisavalt aega, aga arvestades seda, et kõiksugu õppetööd käivad ka samal ajal, jäi aega ikka napiks. Eriti kui mitu korda järjest oma elektroonika läbi põletada.

Reaali esindas kaks võistkonda: tiim Kaljapurk ja tiim (Kaljapurgi) CanSat. Tiimi nimede sarnasus on tingitud mõlema tiimi ühise juhendaja, õpetaja Reivo Maasiku poolt kiiratud kaljaenergiast (ja meie olime esimesed ning teised varastasid meie nime).

Sarnasused ilmnesid ka satelliitide konstruktsioonis: mõlemad tiimid otsustasid pakkida kõik just kalja purgi sisse ning kasutada lisaks õhurõhu- ja temperatuurianduritele ka GPS-i asukoha tuvastamiseks. Erinevused tulevad aga mõlema tiimi poolt valitud insenertehnilistest lisadest: (Kaljapurgi) Cansat otsustas ühe lihtsa langevarju asemel, mis oleks kohe kukutamise hetkest lahti, kasutada kahte langevarju, mis oleks alguses purgi sisse pakitud ning lendaksid alles pärast kukkumise algust purgist välja. Tiim Kaljapurk otsustas satelliidi peale integreerida nii videokaamera kui ka väikese LCD-ekraani: kaamera lennust video salvestamiseks ja ekraani, et saaks kohe pärast maandumist purgil salvestatud andmeid näha ja enne lendu elektroonikat kontrollida.

19. märtsi hommikupoolel koguneti võistluse ootel Nurmsi droonikeskuses. Hästi ettevalmistanud tiimidel, kellel olid õigeks ajaks purgid valmis ja töökorras, said esimesel päeval rahulikult oma purgi missiooni ja disaini nii žüriile kui ka kaasvõistlejatele esitada ning teiste esitlusi kuulata. Vähem korralikult ette valmistunud tiimid veetsid päeva töökojas oma elektroonikat kokku jootes, lootes kõik järgmise päeva lennuks tööle saada.

Teine päev oli kauaoodatud võistluspäev, kus iga tiimi purk võis kuni kaks korda kas drooni või isegi paraplaaniga 400 meetri kõrguselt alla lennata. Terve kari lootust täis lennutajaid seisid lennuplatsi kõrval, proovides oma purgi raadiosignaale kinni püüda. Võistlus oli üpris edukas: veidi üle poole tiimidest said oma satelliidilt lennu kohta andmeid, nende hulgas kahjuks vaid üks Reaalist – tiim Kaljapurk –, kes sai edukalt vajalikud andmed kätte ja suutis salvestada isegi mitmeminutilise video drooni sisemusest, lõpetades just enne sealt väljumist. (Kaljapurgi)CanSati tulemus oli loodetust veidike kehvem, vaadates, et purki juhtiv programm, mis oli pea täielikult vaibkooditud ja optimistlikult jäetud täiesti katsetamata, lakkas ootamatult töötamast ning seetõttu polnud ühtegi andmepunkti, mida lõpuks žüriile esitada. Pärast lendude sooritamist ning žüriile andmeanalüüsi esitamist sai kuulata Tudengisatelliidi, Tudengiraketi ning Kuupkulguri esitlusi. Samal ajal jõudis žürii otsusi langetada ning mõned jõudsid ka maateaduste olümpiaadi eelvooru sooritada.

Lennutulemuste ja korraliku tehnilise keerukuse põhjal sai Kaljapurk edasi CanSati lõppvooru, mis toimus 28. aprillil Nursipalus. Lõppvoorus viis Tudengirakett seitse purksatelliiti kilomeetri kõrgusele oma missioone läbi viima.