Bharatanatyam

Evelina Linda Roosimaa 144.c

Mis juhtub, kui panna kokku bhava (tunded, emotsioonid), raga (meloodia), tala (rütmi) ja natyam (tantsu)? Vastuseks on bharatantyam– Lõuna-Indiast Tamil Nadu osariigist pärit klassikaline tantsustiil, mille juured ulatuvad rohkem kui 2000 aastat tagasi. Nime keerukus väljendab tantsu, mille kõik omadused mängivad võrdset osa, komplekssust.

Tehnika Tantsus vaheldub nritta – puhas tants ilma tähenduseta – ja abhinaya ehk pantomiim. Täpsemalt on nritta tehniline aspekt esitlusest, milles tantsija pöörab tähelepanu kiirusele, mustrile, vormile ja rütmile ilma tõlgendavate elementideta. Abhinaya kaudu väljendab tantsija oma tundeid ja püüab tekitada vaatajas vastava meeleolu. Tavaliselt kasutatakse selle saavutamiseks žeste ja kehaliikumisi. Nende kahe sulandumine annab nritya, milles näo- ja kehamiimika on seatud puhta tantsu rütmidele.

Adavud

Adavud on Bharatanatyam’i põhisammud, osa nritta’st, millele toetutakse igas tantsus. Üldise kokkulepe kohaselt on neid kokku 108, kuid mõni allikas tunnistab üle 150, ning need omakorda jagunevad oma tunnuste alusel rühmadeks, näiteks thattadavu ja nattadavu. Thattadavu’te alla kuulub kõige lihtsam liigutus: aramandis ehk jalaga vastu põrandat löömine. Nattadavud on samuti enamasti aramandis’e positsioonis, kuid enne vastu põrandat löömist sirutatakse jalg diagonaalis välja. Aramandi on bharatanatyam’i põhiasend. Kokkuvõttes on see poolkükk, kuid lähemalt vaadates muutub see keerulisemaks: õlad all ja taga, kael püsti, käed taljel, küünarnukid üleval, selg sirge, põlved painutatud, kannad koos, ning varbad osutavad põlvedega samas suunas.

Hastad

Pantomiimi teostamiseks kasutatakse hasta’sid, mis jutustavad lugusid, väljendavad emotsioone ja kujutavad objekte. Kõige lihtsam hasta on pathaka, milles kõik sõrmed on tihedalt koos ja väljavenitatud ning pöial on natukene painutatud. Kuigi otsetõlkes tähendab pathaka lippu, võidakse tantsus kasutada seda raamatu, voolava jõe või ukse avamise kujutamiseks. Samuti on olemas simhamukha: keskmine sõrm ja sõrmusesõrm toetatakse pöidlale, samal ajal hoitakse väikest sõrme ning nimetissõrme püsti. Otsetõlkes tähendab see lõvi nägu, kuid tantsus tihtipeale väljendab hoopis kitse või lehma. Autori isiklik lemmik on alapadma – täielikult õitsev lootuse õis – kõik sõrmed sirutatakse nii laiali kui võimalik ja kallutatakse neid nii, et kõrvalt vaadates oleksid kõik üksteisest eraldatud.

Esitlemine

Bharatanatyam’i esitlemisest võtab osa soolotantsija, muusikud ja üks või kaks lauljat. Tantsija ei lahku oma kahetunnise programmi jooksul kordagi lavalt. Kleidid, mida nad kannavad, on traditsiooniliselt ehitud sarid, mille esiosa on kaunistatud spetsiaalselt volditud kangaga. See avaneb lehvikukujuliselt, kui tantsija painutab põlvi või näitab oma samme. Kunstnik kannab tavaliselt ka väikeste kellukestega ghunghru’t pahkluude ümber, et publik kuuleks tema jalgade liikumist.

Ajalugu

Kui esimesed ilmingud on pärit teisest sajandist eKr, muutus kaheksandal ja üheksandal sajandil tants oluliseks osaks templirituaalidest. Sellel ajal nimetati tantsu hoopis sadirattam’iks. Tantsijad ehk devadasid pühendasid oma elu sellele kui palvele ja kingitusena jumalatele. Bharatanatyam on kõige tihedamini seotud Šivaga, keda peetakse tantsu loojaks: tantsujumala Nataradža kujul esitab ta tandava tantsu, mis on mehelik ja jõuline . Šiva kaaslase Parvati tants lasja on aga naiselik ja õrn . Nende kahe ühenduses moodustub tervik, mis annab india tantsule erilise harmoonia ja igavikulisuse. See aga ei tähenda, et tantsu tantsimiseks või nautimiseks peab tingimata olema usklik. Paljud harrastavad bharatanatyam’i selle ilu tõttu; mõni võtab seda kui sporti. Aja möödudes on kujunenud erinevate koolkondade mõjul ka erinevad bharatanatyam’i stiilid, nt pandanallur, kalakshetra ja vazhuvoor. Kõikidel on kindlad tunnused: pandanallur’is on tähtis sümmeetrilisus, kalakshetra’s graatsilisus, vazhuvoor’is on aga väga suur fookus lasyal ehk naiselikul tantsul.