Allan Vainola: Mees, kes andis pungile hinge

Allan Vainola on Eesti muusikamaastiku üks mõistatuslikemaid ja karismaatilisemaid tegelasi – mees, kelle hääl ja laulud jäävad kummitama veel kaua pärast viimast akordi. Ta on andnud oma hääle ansamblitele Sõpruse Puiestee, Metro Luminal ja Ajutine Valitsus ning mänginud kitarri legendaarse Vennaskonna ridades.

Te olete muusik juba 1980. aastatest, kuid mis teid noore inimesena üldse muusikamaailma viis? Oli see mõni hetk või inimene, mis teid inspireeris?

Põhimõtteliselt oli selleks ikkagi pungi tulek. Päris väikesest peale on muusika mulle ikka hingelähedane olnud, kui ma erinevaid bände olen kuulanud, aga ise võtsin kitarri kätte ja hakkasin muusikat tegema kaheksakümnendatel, kui maailma vallutas punkstiil. Meile tundus see väga kutsuv ja nii algas ka meie omalooming.

Kuidas tolleaegne punkkultuur üldse välja nägi ja kuidas te sellega esmalt kokku puutusite?

Punkkultuuri alguses olemas ei olnudki. Meie olime Eestis esimeste seas, kes punkariteks hakkasid. Tollel ajal okupeeris Eestit Nõukogude Venemaa ja inimesed olid sunnitud tegema seda, mida Nõukogude Liit tahtis. Inimestel oli ikkagi selja taga rusikas pihus, eriti vanematel inimestel, kes olid Eesti Vabariigi aega näinud, ja punk kuidagi sobib hästi sellesse konteksti, et oli võimalik väljendada oma protesti selle absurdsuse vastu. Inglismaal, kust punk meile tuli, oli punk suunatud eelkõige noorte pärssimise vastu, aga Eestis sobis see eriti hästi poliitiliseks protestiks.

Kas teil tekkis probleeme tolleaegse valitsusega seoses oma punktegevusega?

Kuna punk oli Eestis niivõrd uus, ei saanud inimesed paari aasta vältel aru, mida see endast üldse kujutab. Punkareid oli samuti väga vähe ja nad ei olnud veel midagi tegema hakanud. Vaikselt hakkasid aga tekkima bändid, koosolemised ja veider riietusstiil, mille tõttu hakati seda rohkem jälgima. Kui Propeller populaarsust kogus, käidi juba koolides õpetajatele juhtnööre andmas, et kui märgatakse pungiliku välimusega lapsi, tuleb neid rohkem jälgima hakata ja nende vanematega rääkida. Üleüldse hakati punkareid ähvardama, näiteks ülikooli sisseastumisega. Minu esimesed pungiajad aga olidki sellised, kus meie jaoks oli lahe see, et saime tänavatel absurdse riietusega ringi käia. Tegelikult oligi eesmärgiks šokeerida nõukogudemeelseid või vanemaid inimesi. Kui keegi meie kallal kobisema hakkas, siis oli päev kirja läinud.

Te olete olnud väga erinevates bändides: Metro Luminal, Vennaskond, Sõpruse Puiestee ja nii edasi. Mis neid kõiki teie jaoks ühendab? Milline projektidest on teie lemmik?

Neid bände on olnud tõesti väga palju ja erinevaid. On sellised, kus ma olen pigem juhtrollis ning on teised, kuhu ma olen lihtsalt sattunud. Kui me kooli ajal pungiga hakkasime tegelema, tegime me sellise bändi nagu Ajutine Valitsus, mis oli inspireeritud peamiselt Sex Pistolsist, aga ka muudest tolle aja suurtest bändidest. Sealt me liikusime edasi, tulid uued tuuled – muusikaline maitse natuke muutus ja punk polnud enam uudne ega päevakorras. Saime kokku Rainer Jensisega ning tegime ansambli Ükskõik, mis oli Eesti roki stiilis, natuke Ruja moodi, ja sellest kujunes hiljem Metro Luminal. Seejärel sattusin ma Vennaskonda ning mängin seal siiani. Vahepeal on olnud igasuguseid erinevaid projekte. Ükskord istusime arvuti taga, tegime muusikat, ning sealt sündis Sõpruse Puiestee, mis oli juba tuntum bänd. Sõpruse Puiesteega olen ma kõige kauem ja rohkem tegelenud. Ühe bändiga peab pikalt koos olema, et nii bänd kui ka sina ise saaksid areneda. Võib-olla ongi Sõpruse Puiestee minule kõige hingelähedasem. Sealne loominguprotsess on rahulik ja pole olnud mingisuguseid tülisid ansambliliikmete vahel. 

Kas seda juhtub tihti, et mingisuguste projektide vahel on põrkumisi või tülisid?

Vennaskonnaga me läksime mingil hetkel tülli, mille järel ma seal bändis mitu aastat ei mänginud. Samamoodi olid väga suured arusaamatused ka Metro Luminaliga. Loovisikud lähtuvad ennekõike sellistest mina-seisukohtadest kõikidele asjadele ning see tekitab lahkarvamusi ja solvumist, mis võivad põhjustada selliseid tülisid, mis lõppevad lahkuminekuga, kuna liikmete vaheline koostöö enam ei suju.

Kuidas teie laulud sünnivad ja mis on teile inspiratsiooniks?

Alguses tulevad lood ikka sellest, kui kuulad mingisugust muusikat ja tekib tahe ise midagi sarnast teha. Samas ma mäletan, et sellised hitid nagu „Insener Garini hüperboloid“ või „Pille-Riin“ tekkisid nagu iseenesest. Mängisin niisama kitarri ja ümisedes tekkis selline huvitav viisijupp, mis tundus mulle meeldejääv. Bändis olles luuakse repertuaari teadlikult ja püütakse teha lahedaid lugusid, mis sõpradele meeldiks – nii need lood sünnivadki.

Kas te kirjutate tavaliselt sõnad või meloodia enne?

Mina eriti sõnu ei kirjuta, kuid lugusid tehakse väga erinevalt. Kui laulul on sõnad enne viisi olemas, mõjutab see väga palju rütmi ja tunnetust. Vahetevahel on aga nii, et harjutad lihtsalt kitarri, katsetad erinevate helidega, ning täiesti kogemata tekivad huvitavad viisilõigud, millele saab otsida sõnad ja lugu ongi valmis. Mõlemat pidi saab teha ning mõlemad on ka head variandid.

Kust teie lugudele tavaliselt sõnad tulevad – kas luulest, kirjandusest või on inimene, kes need sõnad valmis teeb?

Tavaliselt kirjutavad mulle sõnu erinevad sõbrad. Vahel annavad nad mulle tekstid, millest ma siis teen lugusid või olen ma juba teinud mingi portsu lugusid, millele nemad omakorda proovivad tekste leida. Samas tuleb sõnu ka luulest. Olen proovinud otsida sõnu luuleraamatutest, kuid nendest väga palju ei leia, kuna seal on tavaliselt kindlat sorti kirjeldav luule, mis on teistsuguse iseloomuga. Laulutekstid peavad üldiselt olema rohkem elektrilised, mitte rahuliku olemusega.

Mis on teie meelest kõige rohkem muutunud Eesti muusikas võrreldes 1980. aastatega?

Ma arvan, et seis on väga palju parem. Näiteks kasvõi võimalusi pilliõppeks on kordades rohkem. Varem keegi ei õpetanud koolis rock’n’roll’i, rokki ega punki, vaid õpetati duure ja molle – seega tuli lugusid ise tuletada, mis võttis päris kaua aega. Tänapäeval on aga nii, et internetist leiab rohkelt õpetusi, kuidas erinevaid pille mängida. Õppimine on läinud väga kiireks, kvaliteetseks ja kättesaadavaks. Nõukogude Liidu ajal olid pillid ja võimendid viletsad ning üldine heli kehv, selle tõttu kõlas kõik kuidagi kodumaiselt, hädiselt ja nõmedalt. Tänapäeval me aga kõla poolest välismaa muusikast maha ei jää. Teoorias saaks igaüks teha oma kodus valmis hea kvaliteediga loo. Selleks oleks vaja vaid häid ideid ja kvaliteetseid muusikuid.

Milliste projektidega Te hetkel enim tegelete? Kas on valmimas ka uut loomingut?

Sõpruse Puiesteel on tulemas välja album, mis on hetkel kõige tähtsam. Album on juba salvestatud, sinna tuleb kokku kümme lugu ja see peaks tulema välja aasta lõpus või uue alguses – see on juba kuude küsimus. Vennaskonnaga anname lihtsalt kontserte, kuna on päris palju tellimusi, kuid uusi lugusid me ei tee. Repertuaari on juba lihtsalt nii palju, et kõike olemasolevat ei jõua ära mängidagi. Veel tundub, et uued Vennaskonna lood ei läheks niiviisi inimestele korda, vaid pigem tahetakse kuulda ikkagi vanu tuntumaid laule. Pärast Puiestee albumi valmimist olen ma mõelnud sooloplaadi peale, et teha ära need ideed, mis on jäänud aja jooksul tegemata.

Missugust nõu annaksite Te noorele, kes tahab teha muusikat, kuid ei tea, kust alustada?

Selline asi oleks tegelikult väga ebatõenäoline, et tahaksid muusikat teha, aga ei tea, mida teha. Kui on olemas soov, viiks see sind ideepoolest igale poole. Kõigepealt on aga vaja teada, missugust muusikat teha tahaks, näiteks elektroonilist muusikat, bändi või midagi muud. Muidugi on valikuid väga palju erinevaid: olla helilooja, laulja, instrumentalist või kõik korraga. Oma muusikalisi oskusi tuleks edendada, kuid see ei tohiks olla tuim harjutamine, vaid ideaalis oleks see tore tegevus, mida sulle meeldib teha. Kui on mõnda aega juba bändi tehtud, tuleks hakata esinema. Alguses saab ennast näiteks pakkuda klubidesse, aga selleks tuleb saavutada teatud tase. Bändi tasub teha põhjalikult, mõelda välja stiil ning vaadata, et see, mida tehakse oleks ka ainulaadne, kuid muusika tegemisel on põhiline siiski entusiasm selle vastu.

Mis on teie arvates teie kõige parem looming ning kas on midagi, mida peaksite justkui läbikukkumiseks?

Seda on mul endal keeruline öelda. Otseseid läbikukkumisi küll ei ole, kuid tagantjärgi vaadates mõtlen ikka, et oleks võinud asju teisiti teha – näha rohkem vaeva kvaliteediga ja üldise kõlaga. See on nii muusikas kui ka igas elualas, et kui panustada millelegi oma maksimum, ei jää kunagi midagi kahetsema. Kui on võimalus midagi teha paremaks, tasub seda lihtsalt teha, sest muidu jääb see hiljem kripeldama. Paremate lugude puhul on aga tavaliselt juba oodata, et neist saavad hitid, sest need ületavad teatud taset. Erinevate lugude puhul hakkavad kindlad asjad meeldima, näiteks on mõni soolo kuskil hästi välja tulnud. Minu arust on Sõpruse Puiestee õnnestunud. Heade lugude seas on „Fotosüntees“, „Miraaž“ ja „Värav“.

Kas on midagi, mida ütleksid gümnaasiumiealisele Allan Vainolale?

Kõik see punk ja Nõukogude aeg tekitas lootusetuse tunde, et pole kuskile pürgida ning, et kõige lahedam asi oligi punk ja bändi tegemine. Tänu sellele ma eriti ei õppinud koolis ehk see jäi unarusse. Tegelikult oleks võinud ikkagi tundides kuulata ja korralikult asjad ära teha. Veel on see, et ma ei käinud noorena muusikakoolis. Muusikaline haridus on väga suur samm edasi, kuid praegu olen neid asju pidanud justkui ise leiutama ja õppima.