Aasta lõpp kinolinal: midagi põnevat pea kõigile
Otto Arro 142.a
2026. aasta lõpp paistab juba peagi, kuid siiski on ees veel hulganisti põnevaid kinosündmusi. Viskame pilgu peale, mida aasta viimased kolm kuud kinodesse toovad.
Kinokalender:
„Digger“ 2. oktoober 2 tundi ja 8 minutit komöödia, draama | „Lootuse sadam“ 9. oktoober 2 tundi ja 36 minutit põnevik, märul | „Clayface“ 23. oktoober 1 tund ja 50 minutit õudus, põnevik |
„Näljamängud. Lõikuspäeva päikesetõus“ 20. november 2 tundi ja 30 minutit ulme, seiklus | „Metsik hobu üheksa“ 4. detsember 1 tund ja 58 minutit draama, must komöödia | „Tasujad: Doktor Doomi sünd“ 18. detsember 2 tundi ja 45 minutit märul, seiklus |
„Düün: kolmas osa“ 18. detsember 2 tundi ja 20 minutit ulme, seiklus | „Cliff Boothi edasised ebaõnnestumised“ 23. detsember (Netflix) 2 tundi ja 41 minutit komöödia, draama | „Libahunt“ 1. jaanuar (mujal maailmas 25. detsember) ligikaudu 2 tundi õudus, põnevik |
„Digger“ – esimene huvitav Tom Cruise’i roll alates aastast 1999?
Režissöör Alejandro G. Iñarritu kirjeldab oma uut filmi kui „komöödiat katastroofilistes mõõtmetes“. Tom Cruise’i kehastatav Texase naftaparun põhjustab ülemaailmse looduskatastroofi ning asub seda siis usinasti likvideerima, et loost maailma päästjana välja tulla. Iñarritu suudab näitlejatega imesid teha: tõi ju tema „Mees, kes jäi ellu“ (2015) Leonardo DiCapriole tema esimese Oscari võidu: ei peeta võimatuks, et nüüd on saabumas ka Cruise’i tähetund. Mingil juhul ei tasu siiski oodata kahe jalaga maas, tavapärase narratiiviga lugu: Iñarritu satiir võtab pärast üsnagi uskumatuid pöördeid hoopis uue mõõtme.
„Lootuse sadam“ – tempomuutus Na Hong- jin’i jaoks
Peamiselt oma atmosfäärilise, mütoloogiale keskenduva õuduspõneviku „Hala“ (2016) poolest tuntud Lõuna-Korea filmilavastaja Na Hong-jin pakub oma uue linateosega midagi täiesti uut: „Lootuse sadam“ on kaelamurdva kiirusega põnevik, kus väikese küla elanikke ning asja uurima kutsutud politseinikke tabab peagi ülemaailmne, koletislik oht.
„Clayface“ – huvitavaim idee, millega DC juba pika aja jooksul lagedale on tulnud
Viimasel ajal DC filmistuudio poolt valmis tehtud filmide, näiteks selle aasta „Supergirli“ näol on tegemist küllaltki tavapäraste, samu valemeid järgivate superkangelasefilmidega. Peagi linastuv „Clayface“ aga pakub midagi uut: küllaltki jubedat põiget kehaõõva (ingl body horror) žanri, süžee autoriks ei keegi muu kui õudusmeister Mike Flanagan (,,Hillsi kummitav maja“, „Usheri maja langus“).
„Näljamängud. Lõikuspäeva päikesetõus“ – menuka düstoopiaseeria uusim šedööver
Uusim „Näljamängude“ film võib osutuda seeria seni kõige etteaimatavamaks: juba eelmistest filmidest teame me mängude võitjaid, nimelt on tegemist eellooga – sarja eelmine film oli samuti eellugu, kuid veel rääkimata. Siiski näeb film visuaalselt imetabane välja ning kurikuulsa President Snow rollis ei astu üles keegi muu kui suurmeister Ralph Fiennes.
„Metsik hobu üheksa“ – Martin McDonagh viib sõjalise operatsiooni… Lihavõttesaarele?
Septembris Veneetsia filmifestivalil esilinastunud „Metsik hobu üheksa“ on lavastaja Martin McDonaghi uusim taies alates 2022. aastal ilmunud „Inisherini bansheedest“. Toonud peaossa legendaarse John Malkovichi, viib avanev lugu meid ootamatusse sihtkohta: 1973. aasta Tšiili riigipöörde aegsele Lihavõttesaarele. Veneetsias teenis film neljateist minuti pikkuse aplausi, seega paistab, et on, mida oodata.
„Tasujad: Doktor Doomi sünd“ – Marveli suurim üritus „Lõppmängust“ saadik
Kohutavalt tõlgitud pealkirja taga peidab end tõeline MCU (ingl Marvel Cinematic Universe) suursündmus: ühte filmi on kokku toodud pea viimase neljakümne aasta superkangelased ja -kurjamid, tuues kokku kõiksugu tegelaskujud, kes mitmeile põlvkondadele armsaks on saanud. Nii käesolev film kui ka „Düün: kolmas osa“ esilinastuvad ülemaailmselt samal päeval, tuues kaasa kinoajaloo ühe suurima pooltevalimise.
„Düün: kolmas osa“ – kas Villeneuve uskumatu triloogia lõpp on eelkäijate vääriline?
Denis Villeneuve on pannud kahe esimese „Düüni“ filmiga kokku midagi uskumatut: ehitanud tõetruu ja kirjeldamatut silmailu pakkuva ulmemaailma ning täites selle suurejoonelise, Timothee Chalamet veetud galaktikaid ühendava looga – tegu on vaieldamatult paari selle sajandi parima filmiga. Kolmas film paistab aga veel tihedamalt pakitud: teistest filmidest küll lühem, leidub selles enim tegelaskujusid, erinevaid maailmu ning IMAX tehnoloogiaga filmitud kaadreid.
„Cliff Boothi edasised ebaõnnestumised“ – esimene kord sel sajandil, kui Tarantino kirjutab, kuid ei lavastagi
Kultuslik stsenarist-lavastaja Quentin Tarantino on seadnud endale algusest peale väga kindla piiri: ta teeb ainult kümme filmi (millest on nüüdseks valminud üheksa). Nüüd aga on ta loovutanud režissööritooli David Fincherile (,,Kaklusklubi“, „Seitse“), et luua järg oma eelmisele filmile „Ükskord Hollywoodis“, rännates mõned aastad toonases filmis kõrvalosa etendanud ja Brad Pittile Oscari võidu toonud kaskadöör Cliff Boothiga.
„Libahunt“ – Eggersi järgmine maadlus mütoloogia ja ajalooga
Ei leidu vist kedagi, kes oleks niivõrd meisterlik süngete, kõhedate ajalooliste filmide loomises: „Põhjalase“ ja „Nosferatu“ režissöör viib meid seekord 13. sajandi Inglismaale, varustatud sõgedat peaosa täitva Aaron Taylor-Johnsoniga. Mustvalgele lindile üles võetud värvifilm on lavastaja enda sõnul „süngeim, mis ta teinud on“, mida võib olla „Nõida“ või „Nosferatut“ vaadates ikka päris raske uskuda.