140. lennul tuleb kotid kokku pakkida. Kolm usinat aastat on läbi ning nende meenutuseks toome teieni värvikaid mälestusi meie kooliteelt. Visake pilk peale!

140.a

Filmisime vene keele filmi vanas heas Mauruses ja sinna tulid õpetajad Koit ja Kupits. Pidime filmima stseeni, kus üks karakter lükkab tegelased pubi uksest välja. Kent lükkas nii kõvasti, et poisid kukkusid trepist üles. 

10. klassis tähistasid neli paralleelikat oma sünnipäeva veidi suurema prallega. Nädal aega pärast pidu oli pea pool lendu koroonaga kodus.

Lugu traagilisest vahejuhtumist, mis leidis aset 10. klassi lõpureisi viimasel õhtul. Liiguti pea terve klassiga läbi linna ja baaride ning leiti mänguväljak, aga üks lõbusas tujus klassiõde otsustas värava kasutamise asemel üle aia hüpata. Seiklus lõppes sellega, et neiu kukkus endale aia sisse (sõna otseses mõttes) ning kuna ta kõndida ei suutnud, siis kutsuti talle takso ja hiljem kiirabi. Vigases inglise keeles Milano politsei ja kiirabiga suhtlemine polnud just kerge, ent lõpuks sai olukord lahendatud ja kõik jõudsid turvaliselt tagasi tubadesse.

Sellel samal reisil tegime päevase reisi Milanost välja Como järve äärde. Mängisime klassiga vees võrkpalli, kui järsku ilmus välja vähe kogukam lõbusas tujus trussikute väel mees. Ta üritas pidevalt vees tüdrukute seljataha pääseda. Õnneks asetasid meie armsad klassivennad end alati tüdrukute ja mehe vahele ning hoidsid teda eemal. Kui mees hiljem veest väljus, olid ta püksid niiskusest läbipaistvaks muutunud ja kujutlusvõimele väga ruumi ei jätnud…

Pärast seda, kui Henri endale treeneripaberid tegi, otsustas ta korraldada kogu klassile StudioX treeningu. Tõesti mõnus oli nii toredate inimestega koos trenni teha ja peale väsitavat trenni mõnusalt basseinis lobiseda.

Ühel kolmapäeva hommikul ilmus meie progetundi mingi täiesti suvaline habeme ja portfelliga vana, kes lahkus viis minutit pärast tunni algust. Keegi ei tea, kes ta oli. Keegi ei tea, kust ta tuli. Aga fakt, et ta käis meie tunnis, eksisteerib. 

Käisime 11. klassis sõpradega Tuhamäel suusatamas ja seal valminud toidud tekitasid tugevat kahtlust mõne inimese võimekuses iseseisvaks eluks. Üheks tükiks kleepunud pelmeenid ehk „pelmeen“ maitses paremini kui välja nägi. 

Käisime klassiõega Türgi hotellis saunas. Esiteks küsisime spaa-administraatorilt, kus on saun. Selle peale tuli varastes kahekümnendates türklane (dresside ja tossudega) meiega sauna kaasa. Saunas hakkas ta meiega Google Translate abil suhtlema. Üritasime temast vabaneda, öeldes, et eestlastele meeldib kuum saun ja viskasime leili juurde. Kahjuks murdis temperatuur mehe telefoni, aga mitte tema huvi meie vastu. Kutsusime appi klassivennad, et mehele selgitada, et tal puuduvad meiega šansid.

12. klassi meestepäevaks said meie klassi poisid meeldejäävad bokserid tüdrukute portreedega suures roosas südames. Vastutasuks kinkisid poisid tüdrukutele naistepäevaks sama ilusate piltidega saunalinad. 

12. klassis tegime aastaraamatusse ilmselt Reaali ajaloos kõige originaalsema lahendusega lõpuportreed. Tellisime suurima Shaurma reaalikate lemmikust Shaurma Kebabist. Enne igat pilti seisis fotograafi kõrval klassivend, kes isukalt Shaurmat paari ampsu kaupa vähendas. Alustasime pakitud hõrgutisega, lõpetasime salvakatega. See oleks vabalt võinud olla hoopis kunstiajaloo lõputöö.

140.b

Tagusime poistega igal võimalikul vabal ajahetkel staadionil jalkat. Isiklik lemmikhetk oli siis, kui Mikk lõi Dominikule palliga vastu nägu ja ta prillid läksid katki. 

Käisime 10. klassis Palangal. Öösel hakkas igav, mõtlesime minna korvpalli mängima. Mängisime tunni, mängisime kaks ja siis tuli üks kuri naine, kes ütles, et siin on naabrivalve ja kui me ei lõpeta palli põrgatamist, siis ta kutsub politsei. Me kuuletusime ja lahkusime. Järgmisel päeval mõtlesime, et võiks uuesti mängima minna. Jäime jälle hilja peale ja jõudsime korvpalliväljakule ööpimeduses, seekord aga suure lärmava kõlari ja LIDLi käruga, mille kaasa võtnud olime. Ei jõudnud veel mängima hakatagi, kui nägime seda sama naist meie poole telefoniga tormamas. Tundus, et seekord on tal tõsi taga ja nii me sealt selle käruga jooksu panime.

11. klassi korvpalliturniiri finaalis ei osanud oodata, kui palju higi, verd ja pisaraid valada tuleb. Mängu algus oli edukas, aga esimene küngas tuli ületada aga siis, kui Holgeri pea väikese paugu sai. Kuigi spordimees ise sellest eriti ei hoolinud, oli mureks see, et vere silma voolamisel ei näe eriti mängida. Tantsutüdrukud suutsid paari vatipadja ja teibiga olukorra päästa ning mäng sai jätkuda. Aga see polnud kõik, hetk hiljem prantsatas põrandale Bruno, kes oli ära murdnud oma kontsluu. Õnneks olid treener Nõmpa ja tantsutüdrukud selleks hetkeks juba kogenud ning ka Bruno sai vajaliku tähelepanu ja väga stiilse kepiga veel mitu kuud mööda koolimaja longata. Hoolimata langenutest suutsid tublid mängijad tugevalt lõpetada ja võit sai koju toodud.

Vene keele tunnis anti ülesanne teha reklaam. Otsustasime selle teha toreda klassivenna kohevast mullet’ist ja juukselakist. Tegemise käigus tuli geniaalne idee rõhutada juukselaki efektiivsust. Selleks oli tarvis võtta veel toredama paralleelika välgumihkel ning siis juukselakk kooli välisukse ees põlema panna. Pärast tundi jõudes saime matemaatikaõpetajalt pragada, aga õnneks õpetaja ei maininud nimesid ning muidugi ei kahtlustanud klassikaaslaseid meid, vaid ikka klassi esikeemikut.

Ühisel Türgi reisil oskas kohalikus söögikohas teenindaja tulevikku ennustada. Ta teadis, keda ootab ees mitu lahutust ja keda suurpere, kellel on vana hing ning keda ootab tõeline armastus. Eks aeg näitab, kas telepaatilised võimed olid päris.

Unustada ei saa vana maja uksevalvurit, kes varajastel minutitel peale kella kaheksat ei tahtnud ilma õpilaspiletita kedagi koolimajja lasta – ei aidanud kutsikasilmad ega veenmisoskused, pidi lihtsalt lootma jääma järgmisele hilinejale.

Mäletan veel siiamaani seda maitsvat päevapraadi. See on nagu kauge unistus, mida loodetavasti ka tulevased Reaali põlved kogeda saavad.

Selle õppeaasta jõuluballil osales meie klass Gangnam Style'iga. Tantsu õppimine ja ühine koostöö ei ole meil vist mitte kunagi nii hästi välja tulnud. Peaaegu kõik lõid kampa ja panustasid nii, kuidas tol hetkel võimalik. See oli üle pika aja esimene kord, kui klassiga võitsime. Tunne oli võimas!

Rolandi kunstioskus.

140.c

Kivilaagris oli meil kindel öörahu kellaaeg ning Reivo lubas meid kontrollima tulla. Me ei uskunud, et ta päriselt tuleb, seega üllatus oli suur, kui uks lahti vajus ja Reivo patrullima asus. Peitsime end kogu klassiga hetkeliselt kardinate taha ja koridoridesse. Siiani on erksalt meeles, kuidas klassikaaslased sekundiga laudade alla pugesid, kardinate taha vajusid või koridori jooksid. Tõeline adrenaliinisüst. 

10. klassi jõulupidu oli ületamatu. Ootamatu andekus ja naeruväärsus lõi sundimatult joovastava õhkkonna. Kui viimaks meie klass lavale tuli, siis vajus suu ammuli, kui vaimustav see viimasel minutil kokku klopsitud kava välja kukkus. Kirsiks tordil kerkis ja vajus aula põrand, sest õpetajate esitus oli lihtsalt hiilgav. Õhtu lõppes hiilgavas meeleolus kogu lennuga vanalinnas.

Kuna 10. klassis Berliini minnes läks meie buss Riiga alles öösel kolme paiku, siis luges Reivo meile sõnad peale, et enne bussile minekut oleksime kodust tulnud ja puhanud ega hakkaks pidusid korraldama. Meie klassiõdedel oli kahjuks juba sünnipäev mitu nädalat ette planeeritud ja nad ei kavatsenudki seda ära jätta. Nii siis algas meie klassireis juba ühisel sünnipäeval, kust ühiselt Riia bussile tõttasime. Ka paralleelikad tulid meid lõbusas meeleolus ja tee pealt leitud ostukärus bussi peale saatma.

Berliini minnes saime kaasa põhikoolis a-klassile juba tuttava giidi, kelle giidioskused polnud just kiita. Berliini kohta ta meile eriti ei õpetanud, sest ega ta sellest eriti ei teadnud ning tema häält oli kuulda parematel hetkedel vaid esimesele reale, seega võttis Reivo giidi ülesande üle. On meeles päev, mil pika ekskursiooni lõpus oli kõigil vesi otsa lõppemas, viimased jagasid lahkelt hädalistele lonkse ja joogijanu aina suurenes. Peale toidupoodi jõudmist maitses ostetud vesi paremini kui kunagi varem.

UT kaitstud, ajaloo arvestus tehtud ning „Tõde ja õigus“ loetud, läksime 11. klassi lõppu tähistama Domi maakodusse. Grillisime, mängisime sulgpalli ja tšillisime niisama, aga kuna meid oli päris palju, jäi toidust väheks ja pidime autoga poodi sõitma. Poehuvilisi oli üsna mitu, nii et suurte pingutustega mahutasime klassiõe viiekohalisse autosse üheksa inimest. Häid lambaid mahub tõesti palju ühte lauta, ehkki seetõttu autosse lõpuks toitu väga ei mahtunudki.

Inseneeriasuunaga käisime Pelgulinna Riigigümnaasiumi hoonet uudistamas. Theodor võttis Oliveri õlgadele, et ta saaks tahvli ülaossa panna kirja kõige tähtsama sõnumi: TRK > TIK.

Üks gümnaasiumi tipphetki oli kindlasti rebaste nädal, mida nii hundid kui rebased sajaga nautisid. Neljapäeva õhtu sai punkti vägeva pauguga: rendikorteri radiaator kukkus salajastel asjaoludel seinalt maha ning selle alt hakkas suurtes kogustes vett tulema. Õnneks meie tublid poisid ja tüdrukud suutsid säilitada rahu ning tõhusalt koostööd tehes veevoolu peatada, nii et kaks korrust vee alla ei mattuks. Selline katsumus oli ühendav: pingutasime ühise eesmärgi nimel ning nautisime töö vilju (ei pidanud trahvi maksma).

Kaisa Vaher 140.c